Paanikaosakonna tööpäev: miks on vaja igast asjast nii suur number teha?
Tänane uudis sellest, et kaadrikaitseväelane sai vigastada tõi jälle tavapärase rumalate kommentaaride laviini. Esimene, millest rääkima hakati, on see, et emmed kukkusid kaagutama, et nende lapsed läksid täna just Tapale ajateenistusse ja nüüd on "paanikaosakond" avatud.
Kui rumal peab olema, et nii mõelda? Kas tsiviilelus on ka nii, et esimest päeva tööle tulnud inimene pannakse kohe ilma igasuguse väljaõppeta näiteks bussi juhtima või siis keerulise tööpingi taha lastakse ilma igasuguse väljaõppeta inimene? Nii ei ole ju ometi! Ei käi need asjad ka nii kaitseväes, et tuleb inimene tsiviilist ja kohe antakse sütik pihku. Seda enam veel esimesel päeval.
Kõigele lisaks veel see, et neid sütikuid (kas või analoogsed sellele, millega õnnetus juhtus) ei saa enamus ajateenijaid isegi mitte lähedalt näha, kui siis just pioneeri eriala ajateenijad. Sedagi alles erialakursuse lõpus, mis on natuke enne Kevadtormi. Sinnani aga on veel pikk talv aega. Hetkel majandavad ikkagi kaadrikaitseväelased selliste asjadega. See kõik ei tähenda muidugi seda, et ka see viga saanud inimene poleks kellegi poeg, vend või kaaslane.
Teine hulk on parastajaid. Nendest ei tasuks üldse rääkida. Ma tahaks seda parastamist näha nende poolt ka siis, kui nende ema või õde saavad tänaval auto rataste all vigastada. Siis on ving ja hala hoopis teistsugune. Siis on kogu maailm süüdi ja üldse tuleks autojuhtimine ära keelata. Samas idiootlikus vaimus edasi. paraku on see aja märk, et mingi hulk inimesi käib ja parastab teiste õnnetusi. Kindlasti ka juhtumisi. See, et õnnetult hukkunu (isegi, kui ta on purjus peaga ennast surnud sõitnud roolijoodik) või vigastatu on kellegi laps, kellegi vend või kaaslane. Kas sellised inimesed kunagi ka mõtlevad, kui raske on see nende lähedastele? Vahel tekib selliseid asju lugedes tunne, et kui endal ikka elus mingit kogemust pole, siis ei tule seda mõistust ka mitte kuskilt.
Kolmas hulk on targutajad. Räägitakse sellest, millest kuulnud ollakse. Kindlasti on seal süüdi riik, kaitseminister ja siis veel leitakse Laar ja teiselt poolt Savisaare süü. Antakse kõigile verbaalset turmtuld, sest keegi peab ju ikka süüdi olema. Kui see keegi pole Ansip, siis mõne valitsuse liikme ikka leiame ja... oi, seda targutamist! Kangesti tahaks enamusele öelda - kui sa ei tea asja, siis palun ära räägi. Ehk lihtsamalt - vaikinuks jäänuks sa filosoofiks.
Tahaks veelkord öelda nendele emmedele - kui midagi teie lapsega/ajateenijaga juhtub, on vanemad alati esimesed, kes sellest teada saavad. Edasi läheb asi meediasse ja sedagi - kui läheb muidugi. Paanitsemine on emade amet aga paanikaosakonda pole mõtet avada
Nendele parastajatele aga ütleks, et karmavõla korjamisega saate ise seda, mida parastate. Targutajad, ma kahtlustan, on ja jäävad. See on lihtsalt elu ja siin pole isegi kohta nende peale pahandamisel.
Kui vähegi suudate, püüdke leida endast see killuke empaatiavõimet ja mitte teha nende inimeste elu raskemaks, kellele elu ja saatus on niigi haiget teinud.
