Õuduste tund ehk miks mulle kehaline kasvatus ei meeldi
Väga paljud, lausa enamik on kindlasti minu vastu - seda näitab võimalikult suur kehalise kasvatuse vajalikkuse rõhutamine ning pidev rääkimine sellest, kui laisad ja ebaaktiivsed õpilased muidu oleks. Õpetajad räägivad õpilastele, et kehalises peab käima, vanemad korrutavad sama, tähtsad tegelasedki mainivad oma juttudes kehalise kasvatuse kasulikkust. Kuid kas või enda kogemustest võin küsida, et miks on siis paljudel õpilastel nii suur vastumeelsus selle suhtes? Miks viilitakse nii palju nendest tundidest ära?
Vastumeelsus kehalise kasvatuse suhtes pole olnud mul kogu elu - see on tulnud viimaste aastatega, kui olen hakanud märkama vigu süsteemis ning kahtlema selle vajalikkuses. Algklassides oli mul tore õpetaja ning ma ei pannud tähele isegi neid tingimusi, kus treenima pidime. Edasi aga tulid kibestunud ja ebameeldivad õpetajad ning selle valguses hakkasin pöörama tähelepanu ka tundidele tervikuna.
Esimene asi, mida õpilased kehalise kasvatuse jaoks teevad, on tunniks ettevalmistumine ehk riietumine. Kuna tund on kohustuslik, peaks looma selle jaoks ka kõlblikud ja normaalsed tingimused, kuid kaugeltki igas koolis nii pole.
Algklassides ei olnud minu jaoks oluline see ning ma ei pidanud imelikuks seda, et riieteruumi meil ei olnud ning et riideid vahetasime poistega ühes ruumis. Ka ei häirinud mind pesemistingimuste puudumine ning seda, et polnud nii võimlat kui ka kohta, kus väljas tunnis olla, kuna tunnid olid vahvad ning muu koolipäevgi kerge.
Pärast algklasse muutusid tingimused märgatavalt - meil oli küll haisev ning väike riietusruum, kus pesta ei tahtnud keegi, kuid meil oli vähemalt ruum ning meil oli võimla ja väike plats pallimängudeks. Ka siis ma ei virisenud nende tingimuste üle, kuigi tund ise muutus üha vastumeelsemaks. Kuna ruum polnud lukus ning kõigi riided olid avalikult, hakkasid varsti ka vargused toimuma - kellelt raha, kellelt ehteid, mõnelt isegi riideid.
Minnes väiksemasse kooli, olid tingimused lausa nii uhked, et ka tund ise tundus mulle parem ning mõnusas riietusruumis oli olemas kõik - suur ruum ja lukkudega kapid kõigile, eraldi duširuum, mida pidevalt koristati ning isegi saun, kuigi seda me kasutada ei võinud. Ruum oli akendeta, kuid ventilatsiooniga ning soe ja valgusküllane. Põrand oli pehme ja värvid olid rõõmsad. Siis tundus kõik ilusam.
Riietusruum imetilluke, hais tappev
Gümnaasiumisse minnes olid muutused kardinaalsed. Koolis on ligi tuhat õpilast ning riietusruume oli vaid neli - kaks poistele ja kaks tüdrukutele. Lisaks sellele ei saanud riietusruumis olla vaid klassiga - alati oli vähemalt üks klass mõlemas ruumis veel. Üks kohtadest oli uuem, teine veneaegne. Liialdamata olid ruumid imepisikesed, kuskil 6 ruutmeetrit! Kummaski ruumis oli vaid üks pink ning nagid, seega paljud pidid seisma ning asjad maha panema.
Mõlema ruumi juurde kuulusid ka duširuumid, mille tingimused olid allapoole arvestust. Kummaski ruumis polnud ventilatsiooni ning aknad ei käinud lahti, ninas olid räiged higi- ning muud haisud nii, et riideid vahetati võimalikult kiirelt. WC asus koridori peal ning oli ühine nii poistele kui tüdrukutele.
Kuna uuemas duširuumis olid aknad, oli seal vähemalt valgus, aga kuna teine duširuum asus keldrikorrusel, oli seal üks väike lamp, mis ruumist ühe pimeda urka tekitas ning peale selle ei tulnud dušist sageli ka sooja vett. Umbes paarikümnele õpilasele oli vaid kaks dušši.
Tasub mainida, et veneaegne ruum asub keldrikorrusel ning seal on nii, et kaks akent on kaetud mingi värviga, kuid kuna värv on juba mitu aastat maha koorumas, on riideid vahetavad tüdrukud kõigile möödujatele näha.
Lisaks sellele oli seal talvel väga külm. Radiaatorid olid küll võrede all olemas, kuid puuduliku soojustuse ning vähese kütmise tõttu tundus riietumine piin. Väidetavalt mõlemaid ruume käidi koristamas, kuid selles ma nii kindel pole.
Peale selle oli koolis ka bassein ning tänu sellele kohustuslikud "toredad" ujumistunnid. Kusjuures ma armastan ujumist ning algklassides toimuv ujumiskursus veekeskuses tundus mulle väga meeldiv. Tunnen end vees nagu kala. Kuid selles koolis tundus mulle eesootav tund nii jube - kloorihaisu oli sisenedes vängelt tunda, hirmujutud ujulast ning õpetaja tingimus, et kõik peavad paljalt pesemas käima. Viimane polnudki midagi hullu, kuid tundus, et õpetaja hakkab ka kontrollima ning see mulle ei istunud. Aga kuna sellise tugeva kloorimise tõttu hakkasid mul juba sisenemisel silmad kipitama, sain õnneks perearstilt vabastuse edaspidistest ujumistundidest õppeaasta lõpuni.
See pole kaugeltki kõik sellest, miks mulle kehaline kasvatus nii jube tundub, kuid kuna lugu kipub juba pikaks ning sama palju või rohkemgi juttu on ees, kirjutan hoopis teistsugustest põhjustest järgnevas loos...
