Õppejõud: kas me tahame tulevast arsti, kes tunneb vaid poolt inimese kehast?
Õpetajate ja õpetamisega seoses on paljude osapoolte ühise pingutuse tulemusena tekitatud tegelikkuse kajastamisel ala, mida sihikindlat püütakse projekteerida ühiskonna pimetähnile, muutes nii midagi väga olulist nähtamatuks. Sellisena tabuks muudetud küsimus puudutab kooli lõpetavate õpilaste teadmiste-oskuste tegelikku taset.
Äsja SEB ökonomist Hardo Pajula poolt Delfi Majanduses välja öeldu, et "Õpilased, kes jõuavad kõrgkooli on tasemel, kus 90 protsendile õpilastest tuleb hakata elementaarset lineaarmatemaatikat ja emakeelt õpetama", jõudis küll hetkeks ajakirjanik Martin Hansoni vahendusel üldsuse ette, kuid jäi hüüdjaks hääleks kõrbes.
Nagu ka Martin Ehala artikkel Õhtulehes "Keel ei saa selgeks", kust võisime lugeda, et "Enam kui 40% tudengite kirjakeeleoskus on nii madal, et see mõjutab nende tõsiseltvõetavust" ja et "funktsionaalse keeleoskuse ülesannetes aga sai vaid 49% testi sooritanutest rahuldava või hea tulemuse." Rein-Karl Loide, TTÜ professori Õhtulehe artiklist "Inseneriõpe koolifüüsika valguses" saime teada, et TTÜ füüsikud otsustasid sisseastujaid koolifüüsikas testida."Testide tulemused olid üle ootuste halvad – ligi 80% sisseastujatest ei jõudnud tollal riigieksamil nõutud 20 punktini." Paneme tähele, et neile ülimalt kurbadele sõnumitele ei vaielnud mitte keegi vastu!
Käesoleva loo autor avaldas raamatus "Loodusõpe kui süsteem" (ILO, 2001) Tallinna Pedagoogikaülikooli 2000. aasta septembris loodusteaduste osakonda õppima tulnud esimese kursuse üliõpilastele korraldatud põhikooli matemaatika ülesannete testi tulemused. Selgus, et 10 ülesandest lahendasid 92 üliõpilasest pooled või enam ülesandeid vaid 19 üliõpilast. Kaks või vähem ülesannet lahendasid seevastu 46 üliõpilast!
Analoogilist testi sai aastate kestel korratud veel mõned korrad ja tulemused ei paku üha enam midagi lohutavat. Matemaatilised probleemikesed ise olid kõik koostatud nii, et neid saaks lahendada ka vaid n-ö tervele mõistusele toetudes, ilma keerukaid valemeid mäletamata. Toome näitena ühe ülesande. Korvis on õunad ja pirnid. Kui võtta ära 2 õuna, saab pirne 2 korda rohkem kui õunu. Kui aga lisada 8 pirni, saab pirne 3 korda rohkem kui õunu. Kui palju on pirne ja õunu? Kui kellelgi on kodus neljandas klassis käiv laps, siis kontrollige, äkki suudab tema selle ülesande lahendada.
Ülikooli loodusteaduste osakonda õppima tulnutest lahendas tolle ülesande õigesti parajasti vaid veerand testis osalejatest. Kõige keerukamaks on aegade kestel osutunud aga ülesanne kellast. Kella minutiosuti on kaks korda pikem kui tunniosuti. Mitu korda liigub minutiosuti tipp numbrilaual kiiremini kui tunniosuti tipp? Kõigi testide peale kokku on sellele ülesandele õigeid vastuseid laekunud vaid kahelt üliõpilaselt! Testide tulemusi on avaldatud-demonstreeritud veel mitmeid kordi. Paraku ei huvita need kedagi, sest kui huvitaks, peaks midagi ette võtma. Selle asemel varjutakse aiateiba taha. Mis varjus, see varjus!
Ülikooli jõudnud noort peab see kool hakkama edasiselt harima. Kuidas peaks see toimuma, kui õppuritel eeldatavaid eelteadmisi lihtsalt ei ole? Õppejõuna kogeb allakirjutanu, et ei saa eeldada ka seda, et üliõpilane omaks põhiteadmisi just äsja ülikoolis läbitud kursuste raames. Viimati küsisin auditooriumilt integraali väärtust x ruudust radades nullist üheni. Vaid üks osalejatest jõudis teisel katsel õige vastuseni (tema tegi ka põhikooli matemaatika testi peaaegu maksimumtulemusele).
Kuis oli siis ikkagi võimalik ülejäänutel eeldusaines ainepunktideni jõuda? Eks see sõltu ’lati’ kõrgusest ja iseloomust. Otsustage ise – statistilise andmetöötluse kursuse alles teise kuulamise järel lõpuks minimaalsele hindele sooritanud üliõpilane, keda puudujääkide pärast andmete statistilises töötluses ja teadustöö metoodikas ei lubatud lõputöö kaitsmisele, on ühes teises kõrgkoolis parasjagu ametis mõõtmistulemuste matemaatilise analüüsi ning teadustöö aluste õppejõuna!
Eraldi küsimuse moodustab aine läbimine minimaalse positiivse (!) hindega "piisav" ehk E (keskmise hinde arvestamisel E = 1!), mis veel paar aastat tagasi eeldas veidi enam kui poolte teadmiste omandamist. Kas lugejatest on keegi piisavalt julge külastamaks arsti, kes tunneb vaid poolt inimese anatoomiast või tellib oma eramu projekti insenerilt, kes õppis ära vaid poole tugevusõpetusest?
Taoliste ebamugavate küsimuste vältimiseks on tänapäeval õppekorralduse eeskirjadesse kirjutatud E-hinde kohta „minimaalselt lubataval tasemel olulisemate õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades piiratud viisidel, erandlikes olukordades avalduvad märgatavad puudujäägid ning ebakindlus.“ Selline määratlus annaks nagu võimaluse latti vajadusel ka alla 50% langetada, mis võib osutuda hädavajalikuks, kuna muidu mõnda kursust ei läbiks enam üldse mitte keegi. Aga mõelgem positiivselt!
Taiplik lugeja küsiks siinkohal kohe, et miks siis vaegharidusega sellid üldse ülikooli satuvad. Tõepoolest, näiteks kirjand on seni olnud alati kõigile kohustuslik riigieksam, figureerib kõigis lävendites ja sellele vaatamata tuvastatakse ülikoolis massiline kirjaoskamatus. Samas on võimalik matemaatika ja loodusteaduskonna rüppe lävendi põhjal paljudel erialadel ka ilma matemaatilisi oskusi tuvastamata maanduda. Eks see kummaline ole, aga konkurentsis sisseastujate pärast on kõik vahendid head. Eriti huvitav on jälgida, et mõnele eriti täppisteaduslikule erialale konkureerimisel on lävend oluliselt madalam, kui mitte nii väga arvude valla poolt valitsetavale erialale. Kas kujutate ette, kuidas selline taktika peaks edu tooma?
Aga miks siis kõrgkoolide õppejõud ilmnevaid vajakajäämisi ei tasanda ja teadmiste-oskuste omandamise protsessi edukõverale ei suuna? Esmalt näide. Püstitame eksami läbimise nõudeks ületada kõrgushüppes 1,75 meetrit. Inimesele, kes hüppamise erialaks on valinud, ei peaks see kõrgus olema midagi erilist. Samas on ka ilma pikemata selge, et enamus noori taolist kõrgust isegi parima treeneri juhendamisel ei ületa või nad peaksid selleks aastaid valmistuma. Vaimsete kõrguste ületamisel seevastu ei peetaks nagu ühtki latti liiga kõrgeks. Veelgi enam, arvatakse, et kui ikka treener (loe: õppejõud) on hea, omandab üliõpilane iga mõeldava oskuse. Küsimuse eest vaimsete eelduste kohta peitutakse taas aiaposti taha!
Kes peaks siin loobuma, kas kõrgkoolis õppimiseks vajalike oskusteta-eeldusteta üliõpilane või tema õppejõud? Kui üliõpilane, siis jääb riiklik tellimus täitmata, kui õppejõud, siis on lõpetaja tase alamõõduline ja tema rakendatavus spetsialistina kaheldav. Auto juhtimise õigust ju osaliste teadmistega taotlejale ei anta. Öeldakse, et oskusteta juht on kaaskodanikele ohtlik. Kas puudulike teadmistega insener või õpetaja pole?
Kas ka teil on tunne, et selles olukorras olekski parim kõigi küsimuste eest varjuda aiateiba taha ja öelda: "Mis varjus, see varjus!" Aga on veel üks võimalus. Valdo Jahilo anektoodis leidus järgmine mõttetera: „Üheksakümmend üheksa protsenti küsimustest laheneb ise, aga ülejäänuid pole võimalik lahendada.“ Naljast aru saanuna leiab oma töösse kohusetundlikult suhtuv õppejõud endale mingi muu tegevusala.
Autor on Tallinna Ülikooli Matemaatika ja Loodusteaduste Instituudi õppejõud.
