Õpilane: isa töötab Soomes ja minagi ei oska enam oma tulevikku Eestis ette kujutada

Mul on Eestist ära kolimise plaan juba vist alates kaheksandast klassist, enamjaolt siiski seepärast, et isa on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ja juba seitsmendat aastat teenib leiba Soomes. Ega oskagi elu enam teisiti ette kujutada. Isa teeb kümnepäevaseid otsi ja kolm on vaba.

Ma ei oska enda tulevikku Eestis näha, lihtsalt ei oska. Pole mingeid plaane peale selle, et algkapitali loon endale siiski Eestis ja siis lähen kuskile välisriiki. Kindlat ei ole välja mõelnud, aga Soome see ei ole.

Õpin hetkel esimest aastat infotehnoloogiat ja pärast kutseeksami sooritamist on mul võimalus töötada ükskõik millises EL-i riigis. Mina seda Eestis ei tee. Eesti ei tunnusta neid, keda peaks tunnustama, ega väärtusta neid, keda peaks väärtustama.

Minu ema teeb täistööpäevi, aga kui maksud ja laen maha võtta, jääb talle alles heal juhul sada eurot. Ma ei ole pere ainus laps, mul on paar aastat nooremad õde ja vend. Ma ei kujuta ette, kuidas me suudaks ainult ema palgast ära elada. Isa seevastu tuleb koju nii, et tal on taskus üle 1200 euro.

Isa on mulle ammu peale käinud, et mis sa Eestis norutad – söövad su rahakoti tühjaks ja jätavad potentsiaali kasutamata. Kuidas muidu siinset olukorda kirjeldada? Läbi lööb see, kellel tutvusi on.

Kuni Eesti ei suuda väärtustada meie tulevikku ja noori, ärge palun tulge nutma, et teie väljaränne kasvab mühinal.