Õpetaja: Soomest tuleb eeskuju võtta, mitte neist ette tormata!
Kes koolieluga tuttav, on ehk märganud, et aasta-aastalt lähevad iga kooliastme materjalid mahukamaks ja teemad liiguvad püsiva järjekindlusega kooliastmeti allapoole. Ka uues õppekavas on varem 8. või 9. klassi programmi kuulunud teemasid nihutatud 7. klassis läbitava materjali hulka. Usun, et sama võib öelda 1., 4. ja 10. klassi uue õppekava kohta, mis kõik on eelmisest sügisest uued.
Meie lapsed peavad olema järjest targemad ja nutikamad, suutma omandada ühe nooremalt üha enam. Vägisi tekib tunne, et lõpuks hakatakse kümnendmurde, geneetikat ja astmevaheldust õppima juba esimeses klassis. Kas meist on saanud siis Euroopa kõige targemad inimesed?
Kindlasti võiks mingil hetkel võrreldes öelda, et Eesti kooli 6. klassi õpilane teab rohkem, kui näiteks Soome samavanune laps. Kuid see teadmine võib olla ka illusioon. Nimelt: kas see, mis omandatud, jääb ka võrdselt meelde?
Praegune õppekava sunnib tagant kiirustama õpetajaid ega anna mahtu õpilasele teemat korralikult omandadagi, enne kui tuleb kontrolltöö ja paratamatult tuleb halb hinne. Kes tahab viitele õppida, peab päevast päeva õpikute taga istuma, sageli lapsevanem kõrval, kellele samuti see üle jõu käib.
Samal ajal võtavad meie põhjanaabrid rahulikult. Õpivad ühe asja kiirustamata selgeks ja siis liiguvad edasi. Mitmeid teemasid õpivad lapsed seal aasta-paar hiljem kui siin. Milline ajaraiskamine, kas pole?
Tulemused aga näitavad, et Soome haridus on maailmas üks parimaid.
Eestis on õppekavad üles ehitatud ühe teema alustamisele võimalikult vara ja selle laiendatud kordamisele läbi kogu õppeaja. Kordamine on muidugi tarkuse ema, kuid kas see pole hoopis aja raiskamine?
Laps õpib sageli materjali, mis on tema jaoks liiga raske ja mida õppida on liiga vara. Samal ajal, asja tuuma süviti mõistamata, võib ta kontrolltöö isegi ära teha ja sama asja järgmisel aastal õppima hakates on tal tunne, et see on tuttav teema ja see tüütab, selle asemel, et uus teema võiks põnevust tekitada. Seejuures selgeks ta õieti midagi ei saa. Teemad vahelduvad ja raske on meeles pidada isegi oma oskuste nimetusi. Kõike on lihtsalt liiga palju.
Eesti kooliharidus näikse olevat selline, et kõik targad materjalid kuhjatakse lapsele kooli algusest kokku ja kõike hakatakse korraga õppima ning iga aasta võetakse kõik uuesti korraga läbi. Loomulikult mitte kõik, aga piisavalt palju, et seda oleks liiga palju.
Emakeeleõpetajana olen märganud, et viiendas klassis õptakse juba võõrsõnade õigekirja, samal ajal lastel on veel segadus, millal kirjutada tähed ühe-, millal kahekordselt, hägune on mitmuse lõpud ja palju muud elementaarsemat. Ühtpidi tahaks kõik õpetada korralikult selgeks, samal ajal on kuuendas klassis mitmed teemad korduvad. Seega tekib küsimus, et kas on vaja päris selgeks õpetada, kui uuesti kordab. Kas eesmärk ongi see, et õpilane oleks sellest kuulnud, oskaks natukene ja järgmisel aastal oskab rohkem.
Lõppkokkuvõttes on aga kahjuks nii, et õpilane oskabki kõike natukene, on stressis, et ta nii palju peab teadma, segaduses, kuna kõike on nii palju ning peale kõige muu lööb suur osa õpilastest käega, mõistes, et järele niikuinii ei jõua. Pikaldastel pole koolis üldse kohta, et hakkama saada, tuleb olla kiire ja piisavalt pealiskaudne, tõsist huvi asja vastu ei olegi nii väga vaja.
Kahjuks jätkub see ka varem-rahulikult-mõelda-võimaldanud ülikoolis. Uus 3+2 õppekava laseb tudengil kõigest natuke aimu saada, kuid süveneda pole võimalik. Sellest on ajakirjanduses varemgi räägitud. Eesti haridus on muutunud nagu konveieriks ning kõige tulemuseks on õppija illusioon, et ta on tark, sest ta on nii paljudest asjadest ometi kuulnud.
Paar aastat pärast õpinguid aga oma vanu õppematerjale sirvides ei mäleta suurt midagi ja paljut ei ole ka vaja läinud. Milleks kogu see stress?
Tõelised teadmised omandatakse siiski ajaga. Rahulikult mõeldes, analüüsides, drillides. Nii saadakse teadmised, mis jäävad.
Miks ei võiks meie lapsed olla muretud ja teha kodutöid, mis neile üle jõu ei käi ja mille lahendamiseks oleks hädasti vaja lapsevanema abi, kel on endalgi piisavalt muresid ja tegemist? Miks me ei võiks suurema osa harjutamisest teha ära klassiruumis, andes võimaluse ka neile, keda kodus keegi ei aita või kel kodus pole piisavalt soodsad õppetingimused?
Arvan, et meie õppekavad võiksid olla kordades lihtsamad ja võimaldada rahulikku süvenemist ning eakohast, võimetekohast õppimist kõigile. Usun, et see vähendaks tunduvalt koolist väljalangevust, mis on Eestis suur probleem ja muutub kiiresti haridusprobleemist muid eluvaldkondi puudutavaks: kui laps ei käi enam koolis, siis satub ta tõenäoliselt pahandustesse.
Kas meie koolid on mõeldud tõesti vaid kõike lennult haaravatele kasvandikele? Aastatega ei ole rahva üldine intelligentsuse tase kasvanud, küll aga näikse seda arvavat muutuv õppekava. Kasvab õpetajate, õpilaste ja ka lapsevanemate koormus ja stress, samal ajal üldine intelligentsus pigem kahaneb.
