Õpetaja pihtimus: tegin lubamatut, haarasin õpilase kuklatukast ja lahkun süüdlasena koolist, ähvardav ja solvav õpilane pole milleski süüdi
Sel kevadel tegin aga lubamatut – läksin endast välja ja haarasin õpilase kuklatukast, et ta klassist välja saata. Olen seaduse ees süüdlane. Lapsevanem pöördus politseisse ja nõustus süüdistust mitte esitama, kui sügisest ma tema last enam ei õpeta. Mina olen endas pettunud ja seda on ka lapsed. Jätan maha koduse koolikeskkonna, armsaks saanud kolleegid, töö, mis mulle meeldis, et leevendada lapsevanema(te) meelepaha. Kool jääb ilma aineõpetajast, kellest on lähedal asuvates koolideski puudus, ma ei julge jätkata õpetajana ka üheski teises koolis – ma ei saa end usaldada. Ma ei ole vägivaldne inimene, aga õpetajad on küllaltki raskes olukorras.
Sügisel pöördusin valla sotsiaalosakonda murega seoses ühe lapse koduse olukorraga. Valla sotsiaaltöötaja ei tunnistanud probleemi. Ma ei jätnud jonni, saime kokku, arutasime, jõudsime kokkulepeteni. Järgmisel nädalal selgus, et pidamata kinni meie kokkulepetest, olid sotsiaalametnikud perekonnale teada andnud minu pöördumisest. See raskendas suhteid niigi probleemse õpilasega, kuni kevadel oli ta osaline olukorras, mis viis mind teise õpilasega füüsilise kontaktini. Üks teine õpilane kurtis oma rasket kodust olukorda ja ütles, et on pöördunud samuti valla lastekaitsesse, kuid abi sellest ei ole – nad ei usu teda. Lapsed jäävad sageli koduste muredega üksi ning õpetaja saab vaid pealt vaadata ja püüda lapsega kuidagi hakkama saada.
Lapsevanemad on tihtilugu veeretanud laste kasvatamise õpetajate kaela. On palju peresid, kust õpetajad ei saa lapse kujundamisel mingit positiivset tuge – peame võitlema nii laste kui ka nende vanematega. Samal ajal on meil lapsevanematest palju vähem õigusi ja mõjutusvahendeid. Kui last hinded ei huvita ja lapsevanem õpetaja pandud märkusi isegi ei loe, ongi õpetaja mõjutusmeetmed üsna lõpukorral. Ka käskkirjad ja õppenõukogusse kutsumine jätab paljud lapsed ja nende pered külmaks. "Mina teen, mida mina tahan," ütleb nii mõnigi õpilane otse näkku. Ja ta teebki. Ta tuleb tundi, aga ta ei taha õppida, vaid hoopis teistega tunnis vestelda. Lisaks sellele ei taha ta minna esimesse pinki istuma, kõrvalklassi ega üldse kuhugi mujale. Ta tahab olla selles klassis, kus mina õpetajana pean tagama teistele õpilastele rahuliku töömeeleolu. Ta teeb seal seda, mida ta tahab ja mis kahjuks häirib tugevalt õppetööd. Mis järgmiseks? Kutsun klassijuhataja või direktori. Aga on lapsi, kellele on ka klassijuhataja või koolijuhi jutt nagu hane selga vesi. Nad ei karda kedagi, ehkki ise on alles päris väiksed.
Leidsin end sellisest olukorrast sel kevadel – mul oli täiendaval õppetööl teiste hulgas kimp poisse (kes koolitunnis tavaliselt kokku ei satu), kes ei allunud korraldustele, ei läinud teise ruumi, ei lõpetanud vestlust ja segasid teisi. Kolmekesi koos oli neil julgust küllaga ja mingit hirmu polnud neil vaja tunda – mida õpetaja ikka saaks teha? Roppused lendasid siia-sinna, üks õpilane lahkus klassist, otsima rahulikku keskkonda, kus õppida. Tundsin vastutust ja kasvavat pinget - lõpuks on ju rahuliku töömeeleolu saavutamine minu ülesanne. Jätsin nad rahule, lootes, et nad hakkavad tööle, see ei aidanud.
Poiste klassijuhataja oli koolijuhiga eksamil, mõtlesin oma variandid läbi ja ühel hetkel tundsin, et mulle aitab – haarasin ühel poisil kuklast, et ta teise klassi "tõsta" ja kamp laiali lüüa. See toimis: vaikus sai majja. Ma ei puudutanud last, et talle haiget teha, teda paika panna või selleks, et ennast välja elada. Minu ainus soov ja igatsus oli saavutada tunnirahu. Ehkki sakutamine oli minu jaoks viimase õlekõrrena toimiv lahendus, ei ole see õigustatud seaduse ees. Poisid ähvardasid kohe politseiga. „Te lendate siit töökohalt minema!“ ütlesid nad.
Neil on õigus – ma läksin üle piiri, käitusin impulsiivselt, kaotasin enesekontrolli, allusin provokatsioonile. Samas oli see parem tunne kui lasta endast üle sõita. Kes peaks kasvatama lapsi, keda kodus ei kasvatata või kasvatatakse viltu? Mida teha õpilastega, kes ei lase teistel õppida ja lähevad neile kätega kallale, togivad, võtavad nende asju, teades seejuures, et kui õpetaja neid sõrme otsaga puutub, on see nende pidupäev: politseitee on jalge all ja õpetaja jalgealune on varsti tuline. Eestis ei ole enam arvatavasti ühtegi õpilast, kes seda ei teaks.
Alates 2014. aastast jõustunud korrakaitseseaduse kohaselt ei loeta üldjuhul klassiruumi õppetunni ajal avalikuks kohaks, mistõttu ei saa õpetaja õpilast solvamise eest kohtusse kaevata. Seadus ei kaitse klassiruumis olevat õpetajat kuidagi. Õpilane võib teda solvata, sõimata, isegi jalaga lüüa, ja õpetajal pole korrakaitsesse asja. Küll aga piisab õpetajal pooleks sekundiks haarata pisike juuseksalk nimetissõrme ja pöidla vahele, haarata õpilast õlast või panna õpilasele mis tahes muul moel käsi külge, kui kuriteokoosseis on olemas ning kriminaalkaristuse korral ei ole õpetajal enam võimalik koolis töötada.
Hea küll, oleksin võinud läbi sõrmede vaadata, olen eelnenud aastatel füüsilise sekkumiseta hakkama saanud, ära kannatanud, kutsunud abi ja nõnda edasi. Aga mis nendest lastest saab? Ma vaatan neile otsa ja näen võidurõõmsat karistamatuse tunnet. Ta võib minu nähes kaasõpilasele virutada ja mina saan vaid rääkida, korrale kutsuda, sõrme viibutada. Ja loota, et ta homme kooli ei tule, on rahulik päev, või et ta läheb teise kooli, või et ta saab 17 ega ole enam koolikohuslane.
Ma ei õigusta ennast. Olen muutunud koolikõlbmatuks, see on mu enda enesekontrolli puuduse süü. Teadsin, et teen valesti, ehkki nägin seda ühena vähestest lahendustest. Tugiisik, kes oli kannatanu emaga vestlusele tulles kaasas, ütles, et teda on igale poole saadetud ja talle pole ükski koht võõras, kuid sellegipoolest ei lähe ta lapsele kätega kallale. Muidugi ei lähe, ta kaotaks töö nagu mina. Aga see ongi valik. Sõnad on ka vägivald ja ma ei pea laskma end klohmida, isegi kui seadus arvab, et peaksin. Ma olen tutistaja-õpetaja. Väidetavalt ei julgenud kaks last järgmisel päeval kooli tulla, sest kartsid mind. Ausalt öeldes ma ei tea, kumb on hullem - kas see, et lapsed ei julge mu tundi tulla, või see, et nad tahavad tulla, sest saavad seal segamatult teha, mida tahavad. Kuskilt läheb piir. Minu jaoks jõudis see piir kätte, viies mind niikaugele, et tõmbasin piiri enda ja Eesti haridussüsteemi vahele.
Tean, et ma ei ole esimene õpetaja, kes on lahkunud koolist, sest tutistas õpilast. Kannatanu pere tugiisik vaatas mind vestlusel nagu kurjategijat ja soovitas otsida abi, ravida ennast, minna psühholoogi juurde ja järele mõelda. Lapsele aga, kes roppusi rääkis ja kellest jäi lauale mitu pliiatsiga joonistatud mehe suguelundit, ei soovitatud midagi. Tema on tubli poiss, vaene õnnetu kannataja, keda õpetaja kiusab. Õnneks jäi see tema viimaseks tunniks selle õpetajaga.
Nii on viieaastasele õpetajakoolitusele kulutatud riigiraha ja ligi 10 aastat töökogemust läinud raisku ning õpetajate puudus jälle natukene suurem. Olgu töö kuivõrd armas tahes – ühel hetkel väsitab surmani ära see, et on ainult kohustused ja peaaegu olematud õigused, töötades nendega, kel pole mingeid kohustusi, küll aga hulgaliselt õigusi.
