Ühevanuseliste ja liitrühmade kollektiivid on arvult võrdsed. Kümne lapse kohta on vähemalt üks õpetaja. Seega peaks riik tagama, et igas rühmas oleks kaks pedagoogi ning üks õpetaja abi või abiõpetaja – kuidas kusagil.

Õpetaja abi kohustused on kolmel toidukorral toidu serveerimine vastavalt tervisehoiuameti eeskirjadele ning rühmaruumi korrashoidmine toimub vastavalt tervisehoiu nõuetele. Õpetaja abi aitab laste eest hoolitseda ning õpetajale abiks olla erinevatel tegevustel ( riietamine, magama minek, söömine, enda järelt koristamine, õppetegevuse läbiviimine). Õpetaja abi töö on väga mitmekesine ning ajakavaga on tal kindlalt määratud.

Ühes Tallinna kesklinna lasteaias 4-5 aastaste laste rühmas haigestus õpetaja abi. Oli septembrikuu algus ning rühma oli tulnud ka viis uut last, kes olid üldse esimest-teist nädalat lasteaias. Septembrikuu on õpetajatele üleüldiselt raskem, seoses laste häälestamisega peale suvepuhkust uuesti rutiinile.

Paraku on juhtumeid, kus rühmas ei ole alati olemas kahte õpetajat korraga. Järgnevas loos kirjeldan ühte päeva läbi õpetaja silmade kui õpetaja pidi olema üksinda tööl, hoolitsedes 20 lapse eest.

Minu tööpäev algab kell 7.00 hommikul. Enne laste saabumist valmistan ette õppetegevusi päevaks ning otsin välja kõik vajalikud vahendid ja õppematerjalid. Tavaliselt alates kella 7.15 hakkavad saabuma esimesed lapsed ning kuni hommikusöögini käib lastega individuaalne õppetegevus. Kuigi lasteaia päevakava on vanematele ette antud, on siiski praktika näidanud, et viimased lapsed jõuavad umbes 10-11 ajal. Seega saabub enamus lapsi hommikusöögi ajal või selle lõpuks. Kuna sellel päeval puudus õpetaja abi, siis pidin ise serveerima lastele hommikusööki, samal ajal hoidma korda, võtma vastu lapsi, koristama toidunõusid ja sööki.

Meie rühma seltskond on väga kirju. Sellel päeval oli kohal 20 last, kellest neli olid veel kolmeaastased. Nendest lastest ühel oli hiljuti olnud ajupõrutus, mistõttu tuli teda jälgida, et ta ei satuks liiga hoogu ning oleks rahulikult. Nendest lastest on kaks, kes on eritoitumisega allergia ning diabeedi tõttu. See tähendab, et nad tulevad igal päeval oma isikliku söögiga, mida tuleb veel eraldi soojendada ning serveerida ja meeles pidada.

Nendest lastest üks on lisaks ka taimetoitlane ning antud päeval oli neli uut last ja mitu last, kes olid esimest korda pärast suvepuhkust. See oli igati väga emotsionaalne päev nii lastele kui ka vanematele. Kell üheksa hommikul, kui mina sööki serveerisin ja lapsi ainult juurde vooris, ei saanud ma neid vastu võtta ning moraalselt toetada nende kohanemist uue olukorraga. Uksel seisid vanemad, kes nõudsid, et ma nendega suhtleksin ning neile teavet annaksin. Samas on tervisekaitse reeglid väga karmid, eriti toidu serveerimise hügieeni ja ajakava osas.

Pärast hommikusööki läks asi veelgi kontrastsemaks. Umbes 20-ruutmeetrilisse rühmaruumi pidi ära mahtuma 20 väikest last. Mõelda vaid, et üks õpetaja peab haldama ja hoolitsema 20 pisikese lapse eest ning jõudma lohutada nelja neist, kes hüsteeriliselt nutavad oma vanemaid igatsedes, samal ajal jälgima füüsilise traumaga last ning püüdma üleüldist korda hoida. Muidugi ei toimunud sellel päeval mitte mingisugust õppetegevust ning iga väiksema vaba hetke pidin tegelema koristamisega.

Õpetajana olin väga kurb, sest ma ei saanud keskenduda oma tööle ja olla olemas uutele lastele, kes vajasid väga tuge. Ma ei saanud viia läbi planeeritud õppetegevusi terve nädala, sest õpetaja abi puudus. Tundsin mitmel hetkel, et lähen endast välja. Sellel päeval kannatasin mina õpetajana, kuid kõige rohkem kannatasid väiksed lapsed. Nad olid pandud nagu vangistuse olukorda, me kõik pidime selle nädala lihtsalt üle elama. Kindlasti tunnevad paljud õpetajad seda lugedes ära selle päeva ning paljude emade-isade südamed jäävad valutama.

Tekib küsimus, et miks ei leitud asendajat? Vastus on üsna lihtne: lasteaedade eelarvest puudub selline raha, et palgata asendusõpetajaid või abilisi. Rääkimata asendusõpetaja abist, ei ole lasteaedade eelarves isegi mitte nii palju võimalusi, et maksta asendustasu õpetajale, kes üksi tööl nendel päevadel on. Meie lasteaia juhtkond on väga kokkuhoidlik ning suures stressis rahadega välja tulemise tõttu. Seega välistaksin võimaluse, et raha tegelikult on, aga seda ei osata kasutada otstarbekalt. Usun, et selle pisikese eelarvega välja vedamine on iga lasteaia direktori suurim mureallikas, eriti nüüd, mil aasta hakkab lõppema.

Tekib küsimus, kelle probleem siis on õpetajate tagamine haridusasutustesse ning laste turvalisuse eest vastutamine? Kui riik ei anna võimalusi lasteaedadele isegi asendusõpetaja palkamiseks, siis milline variant oleks turvalisem – kas sulgeda rühm selleks nädalaks? Või ollagi 20-25 väikelapsega omapead ning paluda jumalat, et sellel päeval ei juhtuks midagi ohtlikku ning lapsed on iseseisvad ja ettevaatlikud?

Ettepanek linnale: kuna ülerahvastatud rühmade/klasside probleem on kõige suurem Tallinnas, siis võiks luua koostöö näiteks töötukassaga ning nõuetele vastavate töötute suunamisega lasteaedadesse ja algklassidesse abiõpetajateks.