Ei taha küll olla vanameelne, aga siiski: vanasti lapsed mängisid õues omapäi ja tohtisid seda teha, nüüd ei tohi last üksi jätta - sellele järgneb karistus ja avalik hukkamõistmine.

Selge see, et lapsele tuleb rääkida ohtudest, aga alati see ei mõju. Mäletan, kui aastaid tagasi selgitasime lapsele, et tohi kaminat torkida, sest see teeb haiget. Aga see ei mõjunud. Kuni proovis ise järgi ja oligi tulemus käes: näpu otsas suur vesivill. Tore oli aga see, et peale juhtumit rääkis ta alati oma külla tulnud sõpradele, et ärge puutuge - saate haiget ja see mõjus.

Sama lugu on nende mänguväljakutel olevate turnimispuudega. Ka enne on seal lapsi vigastada saanud, aga ega keegi neid seepeale koheselt maha võtma ei rutanud. Nüüd aga pruugib juhtuda üks õnnetus, kui võetakse maha kõik, mis huvitav, aga tundub lastele ohtlikuna.

Vanasti ronisime puude otsas. Jah, oli ka juhuseid, kui sealt kukuti, aga ega keegi sellepärast veel hakanud puid maha võtma.

Hetkel tundub, et tuleb kõrvaldada kõik, mis vähegi lapsele ohtu võib tekitada ja siis ei jäägi tänapäeva lapsel muud üle, kui istuda toas arvuti taga ja mängida arvutimänge ja paksuks minna.

Leian, et laps vajab elus hakkama saamiseks ka valusaid kogemusi, aga kust neid saada, kui kõik ohud likvideeritakse?

Laps peab õppima kukkuma ja püsti tõusma. Lapsi ei saa ega tohigi vati sisse mähkida ja loota, et siis õpivad nad iseseisvust ja enda eest seismist.

Õpetagem lastele haiget saamist ja kui vaja, siis näidake reaalselt ette, mis juhtub, selle asemel et teda alati ohtude eest hoida ja kaitsta. Ükski kaitse pole täiuslik ja liigne hoolimine teeb teie lapsele elus pigem kahju kui kasu.

Tean, et on hulgim neid, kes minu jutule vastu vaidlevad, aga siiski arvan, et see on teema, mille üle võiks väidelda. Ja tore oleks teada ka teiste lastevanemate kogemusi ja nõuandeid ohtudega harjumiseks ja nendest hoidumiseks.