On olemas mure, mis vajab lahendamist, ent lahenduste otsimise asemel jahutakse oma kurvast saatusest. Väidetavalt teeb enda tühjaks rääkimine tuju mõneks ajaks paremaks.

Pidev kurtmine ja oma murede teistega jagamine sarnaneb alkoholi tarvitamisega unustamise eesmärgil. Või liigse töötamisega, põhjuseks kodustest muredest eemalehiilimine. Eesmärk on ju sama - probleemi olemasolu eitada.

Toimima hakkab umbkaudu järgmine muster. Näiteks: naise mees veedab sõpradega liiga palju aega, naine saab pahaseks ja kurdab sõbrannale. Sõbranna kuulab jutu ilusti ära, noogutab kaasa. Nõustub, et mees on isekas ja hoolimatu. Tüdrukute murede jagamise õhtu lõppeb ja mõneks ajaks on tore kerge tunne. Sai ju kõik hinge pealt ära rääkida.

Mõne aja pärast pühendub mees jälle rohkem sõpradele. Tuletan meelde, et mees pole probleemist üldse teadlikki, kuna naine pole talle isiklikult midagi maininud. Naispool saab taaskord vihaseks ja esimese asjana... Ei, ta ei sõima mehel nägu täis ega ürita talle rahulikult seletada, miks võiks täna õhtul hoopis midagi koos teha. Ta helistab sõbrannale. Arvasite õigesti ära: et kurta. Jälle.

Selline käitumine võib kesta aastaid. Mitte paar korda või mõned kuud, sest inimene ju ometi õpib oma vigadest. Oo, ei, ikka aastaid. Tagantjärgi olen oma vanematelt sugulastelt kuulnud, kuidas nad kahetsevad lahutusega venitamist. Või heast töökohast keeldumist hirmus, et see võib perele halvasti mõjuda (loe: mees ei kiida heaks).

Veel mainitakse, et oli jah raskeid ja keerulisi aegu, aga mul olid head sõbrad, kes mind alati ära kuulasid. Nagu oleksid nutupadjad mingi väärtus omaette. Samahästi võiks öelda, et mu pea eriti üldse ei valuta. Kui ma valuvaigisteid võtan, siis on ju kõik korras.

Selline pidev murede jagamine sõprade ja muude lähedastega tekitab minu arvates probleeme juurde. Esiteks kaob igasugune usaldus ära, kui kunagi jõuab mehe või naise kõrvu jutt, et elukaaslane pole oma kooseluga rahul ja käib tuttavatele ennast ohvrina esitlemas. Esmane mõte on ikka, miks ta ometi minuga seda asja ei arutanud? Koos elatakse ju oma mehe või naisega, mitte sõprade või sugulastega.

Oletame, et esialgu elab teine pool kaasa muredest täielikus teadmatuses. Inimesed pole selgeltnägijad ja ei suuda õhust kõike välja lugeda, eksju. Samal ajal hakkavad sõbrad või teadjamad sugulased jutupaunikut igasuguste nõuannetega pommitama. Aga sa proovi talle nii vihjata, äkki siis saab aru. Mõni rumalam või mõjutatavam isik hakkabki tarkade nõuande järgi proovima ja muudab oma kodu katsepolügoniks.

Unustatakse, et tema ja elukaaslane pole tema sõbranna ja selle mees. Iseloomud on erinevad, olukorrad on erinevad. Põhjused probleemi tekkeks võivad olla drastiliselt teistsugused. Kellegi teise kogemus ei saa aidata oma isikliku elu parandamisel. Pole olemas lahendusi, mis töötavad kõigi inimtüüpide puhul 100-protsendilise garantiiga. Iga inimene on ikka ise oma elu asjatundja. Tahaks vähemalt loota.

Sageli põhjendatakse sellist teistele kurtmist sooviga kaaslasele mitte haiget teha. Nagu igapäevane valetamine oleks parem. "Muidugi pole hullu, et sa pool palka oma matkatarvetele kulutasid", on ju valetamine. Kui ikkagi midagi oluliselt häirib, miks seda varjata?

Enda vajaduste pideva allasurumisega tõstetakse kaasa koos tema soovidega kõrgele pjedestaalile. Kaasa peab olema õnnelik ja rahul, tema õnne ei tohi kuidagi häirida. Üldiselt on selline suhe minu jaoks veidi haiglane. Või siis äärmiselt ebakindel, kui kaaslased ei suuda omavahel ausalt ja siiralt vestelda ja tõele näkku vaadata. Äkki pole neil üldsegi nii hea suhe, kui nad arvasid, või üritavad maailmale muljet jätta.

Hea kooselu peaks olema rajatud aususele ja usaldusele, mitte valedele. Mis sest, et need võivad olla niinimetatud valged valed kellegi tunnete säästmiseks. Säärast käitumist peetakse millegipärast lubatuks. Kas tõesti on hea elada päevast päeva kallimale pidevalt sisendades, et ta on maailma parim ja kõik on kõige parimas korras, samas salaja teda sõpradele õlleklaasi või armukese voodis taga kirudes?

Üks variant võib kõlada hullemini kui teine, ent minu arust teeb täpselt sama välja. Lisaks igapäevasele kaaslasele valetamisele inimene valetab iseendale. Niimoodi oma tegelikke soove ja arvamusi peites aastaid raisku lasta on kuritegu enda suhtes.