Olen tänulik, et naabrinaine mu last sigaduse korraldamise eest nahutas

Lugesin eile Urmas Roosimägi juhtumit ja täna Naistekast üleskutsest ja tahtsin kohe oma loo ära rääkida. Minu ja tema poeg mängisid eelmisel suvel pätte. Mängu käigus varastati ühelt väiksemalt sõbralt telefon, piinati konna ja lõpuks tõmmati võtmega ühe auto peale kriips.

Loomulikult ei teadnud mina asjast midagi, kuid naabrinaine jõudis "pättidele" jälile just siis, kui nad auto kriipimise olid lõpetanud. Kui taskust tulid välja ka verine konn ja võõras mobiiltelefon, võttis naaber mõlemal poisil natist kinni, saatis nad tuppa, pidas pika ja põhjaliku loengu ning pani kaheks nädalaks suhtluskeelu peale. Alles siis helistas ta mulle ja teatas, mis on juhtunud.

Mina olin talle väga tänulik. Olen alati seda meelt olnud, et kui laps teeb sigadusi, tuleb talle õppetund anda või teda karistada, et sarnaseid lollusi rohkem mitte kunagi ette ei tuleks. Jah, ta läks mu lapsele kätega kallale ning tõstis ta auto juurest ära. Tubli naine, et julges otsustavalt vahele astuda ja kohe tegutseda, hoides sel moel ära võib-olla veel suurema kahju.

Hiljem rääkis ta mulle, et tema reaktsioon ja käitumine olid nii automaatsed, et võimalikele tagajärgedele ja minu võimalikule reaktsioonile hakkas ta mõtlema alles hiljem.

Ta on ühe korra ka oma lapse kaitseks teisele lapsele käe külge pannud ja sellest tuli suur jama. Kui lapsed olid nelja-aastased, kiusas üks lasteaiakaaslane tema poega ja ema nähes lükkas lapse asfaldile ja lõi jalaga. Naine küll keelas, kuid laps ei kuulanud ning tal ei jäänud muud üle, kui põnn eemale tõsta. Muidugi jõudis just sel hetkel kohale teise lapse ema, kes sattus hüsteeriasse, karjus ja nuttis ning käitus täiesti ebaadekvaatselt. Naabrinaist ära kuulamata süüdistas ta teda lapse peksmises, füüsilises karistamises ja õigustas oma lapse vägivaldsust sellega, et ta on veel väike.

Mina aga leian, et kui ta poleks seda last eemale tõstnud ja natuke noominud, ei olekski see pisike poiss teada saanud, et ta käitumine on vale ja nii ei tehta.

Kahju, et vanemlik hool ja armastus mõnikord ahviarmastuseks muutub ning pimesi oma lapse lollusi õigustama hakatakse. Mina tahan Urmas Roosimägi kiita, et ta oma lapse kaitseks välja astus ja teisel lapsel edasi kiusata ei lubanud. Leian, et vanem, kes lastevahelisse kaklusse politsei segas, ei käitunud õigesti ning andis sellega oma lapsele signaali, et kiusamine ja ülbitsemine on okei.