Olin lapseohtu, kui sain koera. Mul oli temast palju rõõmu ja olin üsna õnnelik, et ta mul oli, kuid ausalt öeldes oskasin vähe mõelda sellele, kuidas ta end tunneb.

Mul ei olnud õdesid-vendi ja koer oli peaaegu mu ainus kaaslane. Ta oli mu lapsepõlvesõber ja andis mulle nii palju.

Kahjuks oskasime teda vähe aidata, kui ta jäi vanaks ja haigeks ning lõpuks suri ta piinarikkasse surma. Tagantjärele mõtlen, et oleksime pidanud rohkem püüdma.

Me armastasime oma koera väga, ehkki me olime minu arvates natuke teadmatuses, kuidas täpselt koduloomaga peaks ümber käima. Linnakorter ei ole ka koerale päris õige koht, seega oleks võinud temaga pikki jalutuskäike sagedamini ette võtta.

Mu sõbratar ütles õigesti, et inimesed ei mõtle sageli endale linnakorterisse koera võttes, et see tähendab kohustust 15 aastaks käia iga päev temaga pikkadel jalutuskäikudel, sest loom tahab liikuda.

Üks asi on see, kui võtad endale hamstri või kalad, kuid koera ja kassiga on teisiti.

Kahjuks see teisiti lõpeb aeg-ajalt nii, et koer viiakse metsa ja seotakse puu külge kinni või visatakse koer või kass tänavale, kui tuleb välja, et ta tahab liiga palju süüa, ajab liiga palju karvu või tekitab allergiat.

Muidugi on olukordi, kui looma ei saa endale jätta. Kuid väga kurb on see, kui need põhjused on olnud algusest peale ja loomavõtja "ei tulnud selle peale", et loomaga ka probleemid kaasnevad.

Kui aga loobuma peab, tuleb seda teha kenasti: hoolitseda selle eest, et loomake saaks endale uue turvalise kodu.

Hiljuti oli "Reporteris" uudis, kuidas petturid müüvad koeri, keda tegelikult olemas pole ja lasevad kontole kanda lennujaama maksud vms. Hiljem jääb aga koer saamata.

Mul ei olnud petta saanud tüdrukust sugugi kahju. Kui inimene ostab ehku peale mingi vigases eesti keeles kirjutatud kuulutuse peale looma, kuna seda pakutakse odavalt, siis mul on ainult hea meel, kui ta koerast ilma jääb. Loom ei ole mingi mänguasi või ehteke, mida endale soetada. Ta on elusolend ja tema pidamine tähendab vastutust.

Sellised juhtumid panevad mõtlema, et ehk peaks loomi müüma ainult väga kalli hinna eest, et igale loomavõtjale jõuaks kõigepealt kohale see, et tegemist on kellegi väga hinnalisega.

Mu sõbratar jagas hiljuti oma kutsikapesakonda laiali. Ainult ühe koera andis ta ära tasuta, sest "mille tasuta saad, sellest sa ei hooli". Ja tulemus oli tõepoolest see, et loetud päevad hiljem leidis ta juhuslikult internetis varjupaiga kuulutuse, kus sellesama kutsika pilt. Sarnasus oli suur ning varjupaika helistades ja täpsustades selgus, et ongi tegu nende kutsaga. Koerake oli käest kätte antud, lõpuks omapead jäetud ja üksinda näljasena hulkuma läinud, kuni talle patrull järele kutsuti.

Milleks põhjustada loomale sellist traumat? Kui sa ei ole päris kindel, kas ikka oled võimeline hakkama saama ja hoolitsema looma eest, kellega on mitmesugust tüli, siis tuleks eemale hoida ja osta endale kas mänguloom või mõni muu rõõmustav ese.

Lõpuks võib ju ka minna loomaaeda, ehkki loomade puuris pidamine on ka iseenesest pigem kurb. Kuid isiklik koduloom tähendab väga isiklikku vastutust ja sellega peaks iga inimene arvestama.