Ökotoit peaks olema odavam kui töödeldud!
Mina tahaksin ka ökotoituda. Väga tahaksin. Aga alati, kui ma poes või turul otsustavalt ökokauba järele ringi vaatan, tabab mind lõpuks emotsionaalne krahh. Ja kui ma emotsioonidele järele annaksin, siis tabaks mind rahaline krahh. Ma lihtsalt ei saa ökotoitu endale lubada!
Ma ei räägigi siinkohal näiteks tomatist, mille ökoversiooni kilo maksab turul ligi 3 eurot ja poest saab heal juhul ühe euroga kätte; või piimast, mille ökoliiter on kolm korda kallim laiatarbepiima liitrist. Siililegi selge, et ebaöko tootmine ja veega lahjendamine annabki tulemuseks odavama toote ja väiketalunik ei saa oma paari kartulikilo nii odavalt müüa, kui suure masinapargiga farmer. Ent ma räägin sellistest kauasäilivatest asjadest, nagu jahu, suhkur ja sool!
Mis mõttes rafineeritud - st topelttöödeltud - jahu on odavam kui rafineerimata täisterajahu? Miks ometi? Kas täiendav töötlemine - koorimine ja väga peeneks jahvatamine ei peaks jahule hinda hoopis otsa panema?
Miks suhkur, mida on läbi valgendajate lastud ja korduvalt töödeldud, on odavam vähetöödeldud toorsuhkrust ometigi? Jällegi, kui ühe aine kallal on rohkem tööd tehtud, kas see ei peaks siis hinda hoopis kallimaks tegema?
Ja sool! Te ikka teadsite, et tavaline lauasool on tervisele hoopis kahjulik? Ei? Sellest on nimelt välja puhastatud kõik kasulikud mineraalid peale naatriumkloriidi. Lisaks pannakse tavalisse lauasoola paakumisvastast ainet, et see ikka kenakesti peene puruna säiliks, mitte ei moodustaks õhuniiskuse mõjul kotis kamakaid. Kuna sool on põhimõtteliselt organismile hädavajalik, ei saa selle kasutamisest loobuda, küll aga oleks targem pruukida rafineerimata ja lisaaineteta soola, jämedal kujul ja seda vajadust mööda toidule vahetult peale jahvatades. Aga juba kõige odavama meresoolagi hind on kordades kõrgem kui korduvtöödeldud lauasoola oma. No miks ometi?
