Võib ju arvata, et mis see siis lastele kingitust osta pole, mine aga poodi ja vali vastavalt vanusele mänguasi või riietusese välja. Aga kui ikka omal lapsi ei ole, siis ei tea küll, mida neil nii väga vaja läheb. Pood on maast laeni imelikke vidinaid täis ja mina ei oska muud öelda, kui et „kas tõesti on SELLISEID asju lastele vaja?“

No õele endale on lihtne kingitust valida, ta saab iga aasta uue lapse ja nii pole ilmselgelt shoppamine tema peamine prioriteet. Mingi korraliku näokreemi või hea huulepulga leiab talle ikka. Iseasi, kas tal üldse selle tittedekarja kõrval veel aega on nägu kreemitada või end vahel sättida?

Aga lapsed? Küsisin siis ääri-veeri, et mida lastel vaja oleks. Küll tuli sealt alles pikk nimekiri. Et kõige väiksemalt mingeid kõrisevaid asju, mida titel hea käes hoida ja vehkida. Ja närida, sest varsti hakkavad hambad tulema. Ja riideid, neid ju kulub, kasvavad nii kiirelt välja ja ilastavad koledaks. Pisut suuremale tahetakse kangest motoorikakeskust, aga seda ei raatsita osta, kallis. Mis asi on üldse motoorikakeskus? Kas lapsed siis ilma selleta üldse korralikult ei arene? Poisile ikka Legosid ja mänguautosid, kuigi neid tundub juba terve elamine täis olevat. Mitu mänguautot ühele poisile siis vaja on? Ega ta kõigiga ju nagunii ei mängi, uued asjad tulevad peale, vanad jäävad kapi alla tolmu koguma. Kõige vanem plika tahab muidugi nukkusid, Barbied on vist nii möödanik, et keegi neist ei räägi. Ikka „Frozen“ filmi Elsa.

Läksin siis poodi ja silme eest võttis kirjuks. Hindade mõttes kah! Kas tõesti peangi selliseid summasid välja käima, et tittedel paariks kuuks rõõmu oleks? Igasugused kõrisevad ja plärisevad mänguasjad, üks imelikum kui teine. Miks need laste mänguasjad kõik nii tüütud peavad olema? Kas tahetakse neid juba varakult kurdiks teha, sest iga asja saab kas üles keerata või nupust mängima panna? Ja siis need siis üürgavad, hirmus kaua. Ei taha mina selles süüdi olla, et lastel pärast kuulmiskahjustus on, saavad nad ilma nende krabisevate asjadeta ka hakkama. Vaadaku aknast välja, see palju huvitavam. Tasuta kah pealekauba.

Igaks juhuks uurisin poest, et mis see motoorikakeskus on. Äkki tõepoolest on asjalik, ega mina ju tea. Kui ikka küsitakse, ju siis on jõutud järeldusele, et vaja oleks.Paari traadiga motoorikakeskus, kus siis värvilisi nublakaid ühest otsast teise vedama peab, on pea 30 euri. Sellise raha eest peab see laps selle mänguasjaga küll järgmised 5 aastat mängima! Aga kaua sa ikka neid puust jublakaid ühest otsast teise liigutada viitsid? Või viitsivad tänapäeva lapsed? Minu arust tüdinevad nad uutest asjadest erakordse kiirusega.

Nukud on ka kuidagi nii koledaks tehtud, vanasti oli ikka Barbie see kõige ilusam asi, mida üldse ihaldada. Nüüd on nad kõik ühesugused pardinäoga nukud, ei imesta üldse, et lapsed filmidest inspireeritud nukke rohkem tahavad. Aga kallid on need ikka, muud vajalikud vidinad juurde samamoodi. Ei tea, kas 7 aastasele on liiga vara meigiasju osta? Siis ma vähemalt teaks, mis on hea ja asjalik toode. Mänguasjade puhul ma nii kindel ei ole.

Võtsin lõpuks kinkekaardi, ei mina oska neile neid ÕIGEID asju osta. Äkki ei ole piisavalt arendavad või piisavalt lärmakad? Las õde ostab ise. Saabki põhjuse poodidesse minna ja end tuulutada.