Noor lugeja: mina olengi see luuser, kellel kõik soovitavad tööle minna
Mina olengi see jobu, kellest kirjutatakse artikleid.
Mina olengi see jobu, kes ei käi igapäevaselt tööl.
Mina olengi see jobu, kes elab vanemate juures.
Mina olengi see jobu, kes on õppinud pehmet eriala, mille järele pole nõudlust.
Mina olengi see jobu, kes seilab elumere lainetel, teadmata oma kutsumust ja sihtpunkti.
Mina olengi see jobu, kes loeb, kirjutab, joonistab.
Mina olengi see jobu, kes töötab iseenda jaoks.
Mina olengi see jobu, kes ei põgene Austraaliasse meloneid korjama.
Mina olengi see jobu, kes õpetab oma väikevennale matemaatikat ja Eesti keelt.
Mina olengi see jobu, kes vaatab dokumentaalfilme ja käib looduses matkamas.
Mina olengi see jobu, kes õpib iseseisvalt ja tellib vaid neid kursuseid, mis mind tegelikult huvitavad.
Mina olengi see jobu, kes ei ela ühiskonna ootuste järgi.
Mina olengi see jobu, kes kasvatab habet ja näeb rõve välja.
Olen väikelinnas elav töötu noor ning õppinud ühte spetsiifilist pehmet eriala, mille järele on nõudlus tööturul väga väike, kui mitte olematu. Raske ja õpetliku tööperioodi ajal pealinnas mõistsin, et olen stressis, õnnetu ja ei naudi oma elu. Ma töötasin ühes üsna tuntud ettevõttes keskmisest kõrgema palga peal.
Suve lõpus otsustasin oma reisimisplaanid natuke edasi lükata ning minna tagasi oma kodulinna, et puhata, külastada ja aidata oma vanavanemaid, veeta aega oma sõprade ja perekonnaga ning pühenduda oma hobidele nagu lugemine, matkamine, kirjutamine ja joonistamine. Et ennast taasavastada ehk teha asju, millele ma polnud viimastel aastatel saanud ajanappuse tõttu keskenduda.
Mul oli plaanis leida pärast puhkust poole või täiskoormusega töö. Kahe kuu vältel pole ma sobivat tööd leidnud. Hetkel tegelen igapäevaselt oma hobidega, remondin kodu ja olen veerandkohaga sekretär, poole kohaga katlakütja, poole kohaga kokk, veerandkohaga õpetaja, veerandkohaga remondimees. Ma olen suutnud luua endale meeldiva rutiini ja päevakava ning hoian oma päevad tegusad.
Siiski, vastates oma järjekordse tuttava küsimusele: "Millega tegeled ka?" rääkides pikalt ja laialt oma visioonidest, tulevikuplaanidest ja käimasolevatest tegevustest, ütleb enamik: "Ah, et passid tühja, jah?" või "Hangud kodus, jah?" Ma ei looda valge laeva peale ega oota, et suurfirmad pakuksid mulle kõrgepalgalisi töökohti, kuid ma pole nõus ebainimlikult väikese palga eest iga päev tööd tegema.
Mul on kõrini nendest inimestest, kes on veendumusel, et ainuke töö on see, mille eest sa raha saad. Ka töö iseendaga või töö iseenda heaks on töö. Olen korrastanud sel sügisel oma metsa ja teinud järgnevateks talvedeks küttepuid. Ma tean, et raamatu kirjutamine või lugemine leiba lauale ei too, kuid kui ma olen saavutanud kompromissi oma vanematega ning annan pea kohal kõrguva katuse ja igapäevase toidu eest mingeid hüvesid vastu, siis miks vaadatakse mind ikkagi nagu ühiskonna heidikut? Miks on meie ühiskonnas töötule pandud külge luuseri häbistav märk?
Minu arvates on töötu inimene see, kes ei ole leidnud enda teed ja pole leidnud asju, mida ta tahab teha ning mille eest on keegi nõus maksma. Seetõttu on väga tähtis endaga tegelemine ja enda arendamine. Ma kutsun üles kõiki inimesi tegema neid asju, mis neile meeldivad ja mis teevad neid õnnelikuks. Pole mõtet kuulata õelaid kritiseerijaid, kes üritavad sind tagasi maa peale tuua, sest nad ise ei julge elada oma elu nii nagu nad tegelikult tahaksid ja tunnevad kadedust, kui keegi naerulsui vastab: "Mul läheb hästi!"
Tuleb teha seda, mis teeb sind õnnelikuks, sest sina oled see, kes teeb oma elu valikud ning sina ise oled ainuke, keda sa saad kiruda, kui leiad ennast mustast august.
