Nokia tooks tagasi vana hea nostalgia!
Nokiad
Minu kaks kõige esimest telefoni olid Nokiad. Esimene neist oli tõsine klots ja see on mul siiani kodus alles. Sain selle kingituseks sõbrannalt, kes endale uue sidevahendi muretses. Olin äärmiselt õnnelik, kui selle sain: siiski esimene mobiiltelefon minu elus!
Mul polnud mingit plaani seda välja vahetada, kuigi tegemist oli tolle aja kohta juba veidi vana mudeliga, kuid paraku andis aku otsad ja vaatamata pingutustele ma telefoni enam tööle ei saanud.
Püüdsin ka leida võimalust parandamiseks, kuid näis, et odavam tuleb kampaania käigus endale nullhinnaga uus telefon muretseda. Vahetasin telefonioperaatorit ja sain endale elu esimese uue telefoni: jälle Nokia. Tagasi mõeldes on mul just selle telefoniga seoses väga palju mõnusaid mälestusi. Oli aeg, kui sõnumi- või telefonihelin tekitas mõnusat elevust, kuna kõlas suhteliselt harva ega teatanud kunagi postkasti saabunud reklaamkirjast. SMS oli ikka tõsine asi, neid päris niisama ka ei saadetud. Milline nostalgia!
Igatahes meenuvad kevad- ja suvepäevad, kui helin mind mõnusalt võpatas: kas see on Temalt? Oi, mõnus tunne tuleb tõesti seda meenutades, ehkki stoori ise oli üsnagi katastroofiline, siis vähemalt tunne oli siis hea!
Samsungid
Mis mu armsast Nokiast sai, seda ma ei mäletagi. Ehk vahetasin selle välja juba enne tema elupäevade lõppu, kuna sain kingiks mitu korda vägevama kasutatud Samsungi, millel oli kaamera ja klapp ja puha. Vot see oli revolutsioon minu elus: telefoniga sai pilti teha! Ei maksa muiata midagi, olen siiski vanamoodne inimene, ise ei oleks ma eluski sellist raatsinud osta.
Parima sõbranna kingitud Samsung sai mulle ääretult kalliks ning sellest sai ühtlasi mälestustekoguja. Seetõttu olin omadega täiesti läbi, kui see mult ühel päeval ootamatult pihta pandi. Ma ei osanud sellist asja kartagi, olid mul ju siiani olnud ebaatraktiivsed klotsid, mille kohta iga neljas inimene võis öelda, et oh, mul on ka kodus üks selline üle...
Oma esimesest Samsungist kallimast ei saanud ma pikka aega üle, isegi kui uue sarnase ja jälle kasutatud kingiks sain. Uus oli ka väga ilus, kuid nutsin taga kaotatud fotosid ning mälestusi. Uus telefon sai teenimatult tunda minu hävitavat kätt: pigistasin seda teinekord vihahoos nii tugevalt, et see lausa ragises. Kõik halvad uudised, mis läbi lainete tema läbi minuni jõudsid, leidsid oma väljundi tema füüsilises karistamises, kuni see päädis sellega, et pärast üht eriti ärritavat kõnet lennutasin ta Kadrioru pargi märgadesse lehtedesse. Vaesekene viskas pildi päris eest, siis oli mul küll kahju kõige kurja pärast, mis ma talle teinud olin.
Ühe Samsungi kaotanud, tõotasin endale, et teist sellist viga ma ei tee ja viisin oma roosa kallikese parandusse. Seal tehti ta kenasti korda, kuid parandusest tulles pillasin selle kogemata juba paarisaja meetri pärast uuesti maha ja see löök sai talle saatuslikuks. Ehkki naasesin parandusse, kust alles olin tulnud, ei saanud ka asjatundjad enam aidata. Oli aeg muretseda uus telefon.
Uus Nokia ja teised sõbrad
Kuna olin selleks ajaks aru saanud, et minu tugevale ja asjupillavale käele Samsung siiski ei sobi, valisin kindlameelselt uuesti Nokia: sellega vähemalt ei juhtu midagi, kui selle maha pillan. Valisin ilusa saleda kaameraga mudeli, Nokia oli ka vahepeal ajaga kaasa käinud. See oli tore telefon ja kukkumised ja pigistamised ei teinud talle tõepoolest midagi. Küll aga õnnestus mul ta kõigest jõust vastu kiviseina visates rivist välja lüüa. Sellele ei pidanud vastu isegi Nokia, no aga eks ta oli ju moodne ka. Õiget elulooma ei saanud temast ka pärast parandusseviimist. Uueks telefoniks sai LG.
Ma ei mäleta ühtki suuremat draamat ega ka ühtegi mälestust LG-ga. Normaalne telefon oli, menüüga harjumine võttis aega, nagu alguses Nokiaga ning siis sellest erineva Samsungiga. Küllap ma seda liiga palju maha pillasin, et ta ka üsna peagi streikima hakkas.
Kuna ma asju hoida ei oska, siis mingit kallist telefoni ma endale osta ei plaaninud. Laenasin endale igalt poolt vanu telefone kokku ja kasutasin neid. Kõik nad andsid vaikselt otsad, kusjuures Nokial näis endiselt olevat kiiresti väsiv aku.
Ja lõpuks tuli see päev: mul ei olnud uut telefoni vaja, aga ma ikkagi muretsesin selle endale! Eks mul oli samas vaja ka, aga ainult paremat. Ja olgem ausad: Samsungi nutitelefon oli piisav kiusatus, et elus juba mitmendat korda operaatorit vahetada.
See Samsung on mul nüüd olnud sügisest saati, hankisin selle endale õpetajate streigi päeval, et üritusest mõned pildid teha. Ohhhh, minu Samsung. Surfan sellega netis, pildistan, filmin, teen sinna märkmeid, loen oma emaile, chatin sõpradega ning loomulikult helistan ja saadan sõnumeid.
Enam ei kujutaks ette, et mul oleks tavaline telefon, millega saaks ainult helistada. Kuigi mind see lihtsa telefoni mõte ka samas paelub, umbes nagu back to nature või midagi.
Nostalgia
Minust on saanud täiesti rikutud inimene, mida tõestab ka see, et hiljuti sõpradega ühele Eesti väikesaarele reisides heitsid kaaslased mulle ette pidevat "netis istumist". Karm, isegi tsivilisatsioonist peaaegu eemal, kus ka minu 24/7 online olevad sõbrad end välja lülitasid, ei suutnud mina juhet nn välja tõmmata. Ühel hetkel muutub see ilmselt häirivaks ja sooviksin, et mu telefon oleks jälle ainult telefon.
Sellisel juhul ma valiksin loomulikult jälle Nokia, sest ehkki ma oma Samsungi kallal enam otsest vägivalda tarvitanud pole, pudeneb see ikka aeg-ajalt maha, viimati juhtus see koguni rattasõidu pealt, kui kaunist Eestimaa vaadet üritasin filmida. Sellega sain isegi hakkama, kuid tasku asemel toppisin ta seejärel hoopis jope tuulutusavasse, kust ta ilusti teiselt poolt välja vupsas.
Jah, Nokia ajad on ajutiselt läbi, kuid mine tea, teinekord on nostalgial nii suur võim, et võimaldab suurejoonelist comebacki. Loodaks küll, sest tahaks ennast ikka edaspidi suuta välja ka lülitada. Ehk peaks telefoni interneti teenusest loobuma...
