Olemata linnaplaneerija võib iga autojuht näha, mis toimub koolivaheaegadel. Liikluskoormus on hoopis teistsugune. Nelja lapse isana näen, et enamus sõite on seotud lastega. Koolid ja lasteaiad ei ole seal, kus inimesed elavad. Huvialaringid ei ole seal, kus inimesed elavad. Koolid ja lasteaiad alustavad tööd praktiliselt üheaegselt, mis tekitabki "tipptunnid".

Meile ei oleks vaja ei tramme ega laiemaid teid, kui lapsed saaksid alates esimest klassist kooli ja tagasi omal käel. Kui treeningud ja huvitegevused oleksid sealsamas koolis, mitte mööda linna pilla-palla laiali. Siis pole vajadust pidevalt lastele logistikateenust osutada.

Sellise elukeskkonna loomine on pikaajaline töö ning selles puuduvad ülevad lindilõikamised. Sellele ei saa läheneda Exceli tabeliga, kus on lihtne tõestada, et tsentraliseerimine on alati kasulik. See peab olema dünaamiline. Kuhu liiguvad inimesed, sinna peab liikuma ka vastav infrastruktuur.

Kui iga hommik on vaja lapsed erinevatesse koolidesse ja lasteaedadesse saada ning pärast seda veel ise õigel ajal tööle jõuda, siis ei aita ükski tramm.

Täiesti selge on see, et vanemaks saades väheneb ka vajadus lapsi transportida. See aga ei tähenda, et probleem ära kaoks, sest tublisid noori eestlasi kasvab pidevalt juurde!