Nelja lapse ema Viljandi koolitulistamisest: tänapäeva lapsi ei kasvata enam vanemad vaid arvuti ja internet
"Kohutavalt valus on. Üks tubli Eestimaa õpetaja, ema ja kahe lapselapse vanaema kaotas oma elu. Ja see ei juhtunud Mehhiko lõunaosariigis, vaid meie oma väikses ja vaikses Viljandis.
Mis ajas 15-aastase poisi esimesel päeval peale nädalast koolivaheaega, relv taskus, kooli minema? Seda vastust ei tea keegi peale poisi enda. Küllap oli see tal pikka aega kavas ja nagu meedias lugeda võib, käis poiss juba kevadel nuga kotis ringi. Ilmselt ei olnud see ka niisama, pliiatsiteritaja asemel. Keegi ei kontrolli ju kooliuksel kotte, veel vähem teevad vanemad, 9. klass ikkagi.
Mu oma noorem poeg on ka 15-aastane ja käib 9. klassis, siis tean, mis nende maailmas toimub. Tahame või ei taha, aga enamuse selles eas poiste kõige suurem ja lähedasem sõber on arvuti.
Trenni ei tehta, külas ei käida...
Trennis enam ei käida, jah, mõned küll käivad, suur osa siiski mitte, mis tundub uskumatu, aga tõsi. Külas üksteisel ei käida, kinos ei käida, mingeid ühiseid tegevusi, nagu vanasti oli - mindi lihtsalt välja - enam ammu ei tehta.
Sõpradega omavahel räägitakse ainult arvutis, klapid peas ja need peavad olema võimalikult kallid, hea saundiga ja kvaliteetsed, sest muidu võib mõni joke, kild või korraldus kehva heli tõttu kaduma minna.
Arvatavasti on mul õigus, kui ütlen, et tänapäeva lapsi ei kasvata enam vanemad, vaid arvuti ja internet. Edasi oleneb juba perekonnast, kes millele tähelepanu pöörab või mis väärtused peres on. Kas lapsel üldse on muid kohustusi oma "põhikohustuse" ehk arvuti kõrval?
Tänapäeval on ju internet inimõigus, mida me kõik agaralt kasutame. Või ära kasutame. Ilmselt see viimane ongi teismeliste poiste suurim kirg. Mitte küll kõigil, aga 75-protsendil kindlasti.
15-aastased poisid on võimelised istuma arvuti taga 24 tundi järjest, söömata ja joomata. Pole ka saladus, et osad lapsed tulevad hommikul arvuti tagant otse kooli, kui tulevad. Oleneb palju ka vanematest, mõni laps käib koolis, kui "aega" saab, mõni magab lihtsalt pea laua peal esimestes tundides, silmad punased. Ja katsu sa õpetajana õpilasele midagi öelda!! Hea kui loikam suvatseb end üldse kohale vedada.
Saksa keelt ei taha keegi tunnistada
Millegipärast valis noor mõrtsukas oma ohvriks saksa keele õpetaja. Arvan ka, et see pole teps mitte juhuslik. Arvutikeel on ju inglise keel ja 14-15-aastased räägivad inglise keelt tavaliselt paremini juba kui keskeas õpetajad. Osad lapsed ei tahagi enam tunnistada saksa keelt või vene keelt teise võõrkeelena koolis, sest kõik olgu neile ainult inglise ehk arvuti keeles!!
Keeleõppimine muul moel (sõnade pähetuupimine, tunnikontrollid ja muu, mis on seotud uue keele õppimisega n-ö mehaanilisel moel, tundub neile ületamatu raskusena, millest nad pigem loobuvad.
Milleks vaeva näha? Minu poeg, kah arvutisõltlane, pean tunnistama, ei käinud eelmisel õppeaastal pea üheski saksa keele tunnis, sest õpetaja lihtsalt ei meeldinud. Tee mis tahad, vägisi ei vii ka.
8. klassi lõputunnistusel oli saksa keele hindeks null. Kui oma poisi koolikäitumist saan põhjendada ühe autismivormi - Aspergeri südroomiga, mis õnneks koolipsühholoogi poolt paar aastat tagasi avastati, siis olen kindel, et Eesti koolides õpib sadu ja sadu lapsi, kes on sama puudega.
Keskmisest andekamad, vaiksed nohikud, tihti ka laitmatu käitumisega, ainult et keegi ei tea, mis nende sees tegelikult toimub. Igas koolis pole ka tublit ja agarat psühholoogi ega ka kodus vanemat, kes selle avastab või tähelepanu pöörab.
Tavaliselt on vanematel muud targemat teha kui oma lastega rääkida või nende tegemiste vastu, mis põhiliselt arvutis käib, huvi tunda.
Karmi emana olen kasutanud erinevaid taktikaid arvuti äravõtmisest kuni füüsilise karistuseni välja. Mõelge mis tahate, aga muud moodi kui ainult talupoja tarkusega selle tehno ja digimaailma vastu ei saa. Aga see on üks lõputu 24/7 võitlus. Ma ütleks, et sellele läheb kolm neljandikku minu energiast.
Ilma tehnikavidinateta pole sa keegi
Nii paganama kerge on tänapäeval lapsevanem olla - mine mängi oma toas, vaata multikaid, võta I-pad, moodsatel vanematel on vist juba lasteaialastel nutitelefon. Halleluuja. Ilma tehnikavidinateta pole sa enam keegi.
Ma ei taha olla ülekohtune nende vanemate ega laste vastu, kes pole arvutisõltlased ja kes saavad tavaelus ja koolis hakkama, aga kui laps läheb kooli hommikul, isa relvakapist võetud (salaja või mitte), püstol kotis, et tappa teine inimene, siis peame me lapsevanematena kõik peeglisse vaatama. Kuskil on tehtud viga.
See on nii paganama kerge - "mine ja mängi", põhiline et saaks oma väärtuslikku aega millegi muu peale kulutada. Arvutimaailm on julm, tänapäeva lapsed tunnevad ennast väljaspool arvutit mitteväärtuslikena ja et pisutki oma "egole" reaalses maailmas tuge leida, haaratakse kaasa enesekaitse - nuga või juba ka relv.
Olen kasutanud oma poja arvutisõltuvuse koduraviks nii piitsa kui präänikut. Peab ütlema, et kumbki ei aita õieti. Pärast pikemat jäjekordset tüli ja arvuti äravõtmist, mis päädis poisi nädalase koolistreigiga ja minupoolse tummfilmiga, tuli laps ise üks hetk minu juurde, hakkas nutma ja ütles: "Ma vajan ainult armastust!"
Mul hakkas enda pärast nii häbi. Süda tõmbus valust kokku. Kes meist poleks seda öelnud oma lapsele - ah, mine ja mängi!
