Viimasel ajal palju pahameelt tekitanud magusamaks on aga vähemalt minu arust isegi mõttekas maks. Kuid enne maksustamist peaks pisut ikka mõtlema, kellele need kaela väänata.

Olgem ausad, mina, sina ning kõik teised söövad-joovad üsna tihti sõna otseses mõttes magusat rämpsu. Ma pean silmas neid kihisevaid jooke, mis oma janu kustutamise eesmärki tegelikult kuidagi ei täida. No muidugi juhul, kui eesmärgiks polegi magu sõelapõhjaks saada.

Või neid müstilisi pulgakomme, mis sisaldavad ikka super värvainet. See ei kulu naljalt maha ei keelelt ega ka hammastelt. Riietele nühid enne augu sisse, kui värvi maha saad.

Või siis need küpsised, mis maitselt meenutavad saepuru. Kui seda moosi seal sees ei oleks, siis ega neid papist küpsiseid ei söökski. Selle moosiga on miskit ka nagu vähe jamasti. See kummi moodi ollus tõmbab hambaplommid neelates kaasa.

Värvilised nätsud, mis tegelikult ikka hullult hästi lõhnavad ja esialgu isegi hästi maitsevad, on ilmselt tehtud vanadest rehvidest. Pärast paari korda mälumist on suus kummaline maitse. Vähemalt minul meenub siis alati autotöökoda.

Rämps kaoks lettidelt
Sellist jama ei peaks ega tohikski keegi süüa. Seega oleks mõistlik maks peale panna. Aga, vot siia ongi nüüd koer maetud! Mitte rahvale ehk tarbijale, vaid kaupmehele. Las maksab riigile aktsiisi, aga kaup olgu fikseeritud hindadega. Pole siin midagi, et maksab küll, aga koorib pärast meilt mitmekordselt tagasi. Ilmselt kaoks rämps lettidelt üsna kiiresti.

Hoopis teine lugu on aga niinimetatud väärtmagusaga. Enamus taiplikumaid inimesi teab, kui vajalik on inimesele suhkur. Eriti kasvavale organismile. Tõsi, ilmselt see, kes järjekordse "hiilgava" maksuideega lagedale tuli, pole just kõige teravam pliiats karbis. Kurb küll, jälle põhjus kohvrid-kompsud kokku pakkida ja minna sinna, kus magus kasvab puu otsas.

Üks Delfi lugejatest püstitas teema nii, nagu jääks kannatajateks just vaesem rahvas. Vaidleks siiski vastu. Tõsi, väikse sissetulekuga peredes lapsed naljalt poest ebavajalikku ei osta. Õnneks on selliste perede emmed enamasti nutikad. Ei kasva needki lapsed päris ilma maiuseta. Tõsi, selleks on enamasti moos, mesi, pühapäevane plaadikook või muu nii mõnegi jaoks hoopis sellest-võin-vaid-unistada kraam. Eks need lapsed olegi tervemad. Vähem keemiat, kõik lihtne puhas suhkur.

Siit järeldus: pole meil mingit magusamaksu vaja. Võtame lihtsalt vastu otsuse, et kõigile võrdselt vaesus majja ja ongi asi lahendatud. Siis pole ilmselt paksumaksu ka vaja karta.