Naljakas arusaamatus: töötaja riidles oma kliendiga ja üritas teada saada, kas viimane on alkoholilembene
Olin just töölisi otsinud ja leidnud noormehe, kes sel päeval oli alles kolmandat päeva tööl. Juba teisel päeval leppisime temaga kokku, et sinatame teineteist.
Töökabinet sarnanes tähele L, kus tähe väiksema kriipsu otsas asus mu tööarvuti ja kus kliendid arveid tasusid, L-i pikem kriips aga tähistas väikest eesruumi, kus hoiti riiulitel ka kaupa.
Tol päeval oli juba päris palju kliente käinud. Viimasele kliendile tegin arve ära, võtsin kauba eest raha, soovisime teineteisele head nägemist ja klient lahkus.
Lõpetasin asjatoimetused, mis olid seotud arve tegemisega, kontrollisin meilile tulnud tellimused üle, siis aga tuli mulle järsku meelde, et uuelt tööliselt polnud ma veel ühte asja küsinud, mis minule tundus üsnagi oluline.
Hõikasin üle laua: „Kuule, sina seal, kas sul alkoholiga probleeme ka on?“
Hetk vaikust, siis kostus vastu: „Minul või?“
Mina : „Sinul ikka, kellel siis veel! Seinaga räägin või!“
Tema: „Eeee..eriti pole nagu olnud…“
Mina: „Kas „nagu“ pole olnud või üldse ei ole olnud?“
Tema: „Eee..no üldiselt ikka ei ole.“
Mina: „Kuidas seda mõista? Kas sa näiteks tööle hilined? Või kui tuled pohmellis peaga, kas tööd suudad ikka teha?“
Tema: „ Eee…omast arust nagu pole varem tööle hilinenud…eeee…ja ma arvan, et…eee… nii kõvasti ma nüüd ka ei joo, et tööd ei suudaks teha…“
Mina: „Väga hea — väga hea! Aga…“
Siinkohal ei jõudnud ma küsimust lõpetada, sest tema küsis ärevalt vahele: „Kuule, mis see on mingi aasta parim nali või, et sa nii palju küsid?“
Hakkasin ärrituma: „Mis kuradi nali, ma tahan sinust kõike teada. Õige mul vaja on, et sa siin täis peaga ringi roomama hakkad. Just sellepärast küsingi…“
Tema alistunult: „ Aaa, no olgu siis …“
Ausalt öeldes olin juba piisavalt ärritunud, et ta üleüldse julges midagi vastu kobiseda, sest noorel poisil oli ju ikkagi katseaeg ja paljuski olenes minu arvamusest, kas ta sobib sellele tööle või mitte. Mõtlesin just midagi eriti krehvtist öelda, mis ta korralikult paika paneks, kui ootamatult kuulsin, kuidas eesruumis läks sagimiseks ja keegi ütles: „Aitäh, nägemist!“ Ja kohe uued sõnad vastu: „Palun, nägemist jah.“ Siis oli kuulda ukse sulgumist.
Tundsin, kuidas mul veri kohises pähe ja kõrvad hakkasid kuumama. Viskusin laua tagant püsti nagu vedrunuku karbi seest ja eesruumi jõudes nägin seal oma uut töölist.
Küsisn vaikselt: „Kas sina rääkisid minuga?“
Tema muigas ja raputas pead.
Küsisin: „Kas ma rääkisin kliendiga?“
Tema muigas ja noogutas pead.
Mina ahastuses: „Kas klient siis ära ei läinudki, kui me temaga peale arvet nägemist soovisime?“
Tööline irvab juba suure häälega ja vastab: „Ei läinud — ma ei leidnud kohe kaupa üles ja otsisin seda silmadega, tema aga ootas, kuni ma selle leian… Ära pahanda, ma olen ju veel uus ja ega tea täpselt, kus kõik asjad asuvad…“
Tundsin, kuidas ma üle kogu keha kuumaks läksin. Ma olin sõnatu ja justkui halvatud. Õnneks aga kogusin end kiiresti, jooksin kliendile järele, ja olgugi, et tahtsin häbist maa alla vajuda, vabandasin ta ees vähemalt kümme korda.
Klient, keda ma varem olin näinud kõigest kaks või kolm korda, oli aga nagu vana rahu ise. Ainuke asi, mis ta mulle muigamisi vastu ütles, oli: „Tegelikult siit välja astudes jäin ma ise ka üsna hirmunult mõtlema, et kes kuradi jobu on minu kohta mokalaata pidanud, et isegi teie juba teate minu väikestest joomistest.“
