Lastele öeldakse ikka, et ära nuta ega see paremaks ei tee. Meie ise, täiskasvanud, ütleme oma lastele nii, kuigi ise käitume sarnaselt, kui midagi halba juhtub. Me küll ei nuta, vaid kutsume omale tusatuju külla ja toriseme veidi, kui kehvasti kõik on.

Tihtipeale suunatakse see tusk ja viha ka teiste inimeste pihta. Isegi kui süüdistada saab vaid iseennast, püüame me enese süüdimõistmist vältida ja süükoormat kellegi teise õlule veeretada. Kas see parandab midagi? Ei!

Halba tuju tuleb alati rünnata heaga. Mõni inimene suudab kohe kõik peas selgeks mõelda. Teised, kes nii võimekad ei ole, kannatavad veidi aega tusatuju, kuni lõpuks jõuavad järeldusele, et ah, mis siis ikka. Niisiis kannatasid nad ilmaasjata. Sellise järelduse nimel poleks küll tasunud enda tuju räbalaks ajada. Nad lasid lihtsalt stressil veidi oma närvirakke hävitada.

Siit tulebki minu kogu loo mõte: Pole mõtet olla halvas tujus. Nii nagu lapse nutt katkise mänguasja pärast ei paranda mänguasja, ei paranda ka halb tuju ühtki asja. 

Niisama kui — pole mõtet kukkuda, saab haiget — käib ka sama halva tuju kohta: Pole mõtet tuju halvaks ajada, saab haiget.