Juba ainuüksi see on pisut kummaline, et keegi ostab endale äsja renoveeritud korteri ja hakkab siis seda kapitaalselt ümber ehitama. Eelmised naabrid olid peretuttavad, seega tean üsna hästi, millises seisus korter oli. See selleks - maitse asi.

Püüdsin, tegelikult püüan siiani, olla kannatlik. Mõista, et inimesel pole aega ja raha - nii teebki jupike siit, teine sealt. Ja kui tema ikka tahab, et WC oleks vannitoast eraldatud, siis võib ta loomulikult välja lõhkuda kõik, mis seal varem oli, põrandaküte kaasa arvatud. Aga miks ta neid plaate seinast trelliga maha peab puurima, vot sellest ma aru ei saa.

Tegelikult ei häirigi mind ammu enam nii vaiksed helid, mis tulevad saagimisest ja haamriga tagumisest. See on puurimise kõrval köki-möki. Aga see viimane viib mõistuse peast. Iga jumala õhtu, iga nädalavahetus. Ausalt, õnnistatud olgu need päevad, kui ülevalt naabrimees pidu peab. See vaikne jörin, vahel sekka kõvem röögatus, võõrkeelsed laulusõnad - no need ei ole ikka trelli möirgamise kõrval midagi.

See puurimine paneb tõesti juba isegi hambad valutama. Telekat ei kuule, isegi seda, mida laps ütles, ei kuule ja magada saad siis, kui naaber suvatseb sama teha. Koeral on närvid täitsa läbi, talle see heli ei meeldi ja nii ta aina longib minu sabas ja otsib kaitset.

Ühel õnnistatud päeval suutis see isehakanud ehitaja mu korteri ära uputada. Ma jõudsin vaid imestada, et mida see hull seal kangutab neid torusid, nii et krohvi kukub ja minu torustik väriseb, kui hakkaski lambipesast vett pritsima. Hea oli, et läpakas oli pisut kaugemal. Ma olin niigi juba vihane.

Läksin siis naabrimehe ukse taha aru pärima. Eks nad olid seal ise ka ehmunud, seega läks viha üle. Asemele tuli aga jahmatus. No ausalt, selles korteris polnud jälgegi remondist. See oli lihtsalt üks, lammutatud, lagastatud, ehitusjääke täis, räämas koht. Ma ei suutnud jätta küsimata, et mida ta kõik need kuud seal küll puurib. Vastuseks sain vaid, et noh, raha pole. Ilmselt ei saa ma võõrkeelest täpselt aru, võimalik ka, et auke puuritakse igaks juhuks ette, no ei tea. Igatahes on elu väheke vaiksemaks muutunud. Minu kõvahäälne arvamusavaldus mõjus. Nüüd saab ikkagi peale kümmet vaikus majja. Ja hommikul oodatakse ka viisakalt üheksani.

Vastast naaber, kes vanainimeselt äsja korteri ostis ja selle täielikult ümber ehitas, tegi seda märkamatult. Võttis kaks nädalat puhkust ja tegi tööd siis, kui teised tööl. Ja oma prügi jaoks tellis konteineri, mitte ei jätnud seda trepikotta vedelema.

Jah, eks see remont ole üks tülikas asi. Nii meile endile kui naabritele. Ikka püüad ju mõista, kuigi närvidele käib. Elu tahab elamist ja mugavused tuleb enamasti ise luua.

Ja uskuge, palju hullem remonti tegevast naabrimehest on naabrinaine, kelle lastekari tuppa ära ei mahu ja kes siis trepikotta mängima saadetakse. Ükskõik mis ilmaga või mis kell. Nii nad seal kolistavad, olgu või kell üksteist öösel, paljajalu ja tatised ja proovi sa minna ütlema.