Mul on viimasel ajal nende lugude tõttu puht füüsilist paha, sest minevik, millest uskusin juba üle olevat, on äkki tagasi mu elus. Ma pean seisma silmitsi lapsepõlves kogetud füüsilise ja vaimse vägivallaga.

Jah, ma olen pärit vägivaldsest perekonnast. Rihmaga pekstud, mõnitatud ja alandatud ning kord isegi noaga ähvardades kodust trepikotta visatud ja siis oma tuppa luku taha pandud. Koolis kogetud norimine ja narrimine olid selle kõige kõrval tühiasi… sest kodus tegid seda mu oma vanemad.

Kuid tagasi tulles nende meediakajastuste juurde — mul on hea meel, et sellest kõigest tänapäeval valjult räägitakse. Ja et rääkijaid kuulatakse ning et see nii paljudele ka lõpuks korda läheb.

Kuid mis saab minu ajastu lastest ja vanematest? Kuidas meie selle kõige keskel edasi suudame elada? Kes meid aidata saaks, tahaks ja võiks?

Mina näiteks ei suuda nüüd enam üldse oma vanematega suhelda, veelgi hullem — neid pole minu jaoks juba mõnda aega enam üldse olemas. Sest, olles täna ise ema, ei suuda ma mõista, kuidas on võimalik oma last, kes pisarais palub end mitte lüüa, siiski peksta ja alandada, öeldes sealjuures kalgilt, et “kui sa meid tõesti armastaksid, siis sa käituksid paremini”.

Ma ei leia endas jõudu ka andestamiseks, kuigi ma võib-olla peaksin, enese pärast.

Ent olles sandistatud hingega invaliid, tunnen ma ikka ja jälle, et olen edukast karjäärist ja väga toredast perest hoolimata kaotanud oma varases keskeas pea täiesti elu sihi. Ma tahan peitu ja ära, et mõelda ja mõista. Kuidas ma end uuesti rea peale saan? Kellelt abi küsin? Millest jõudu ammutan? Kes teab, kuidas siit soost välja saab?