Mu naaber ajab mind hulluks!
Kogu lugu sai alguse nüüdseks juba rohkem kui aastapäevad tagasi. Üle kahekümne aasta viiekorruselise kortermaja ülalkorteris elanud naabrid, kellega olid tekkinud soojad sõprussidemed, olid sunnitud loovutama oma eluaseme ja välja kolima - pank nõudis oma. Elades Tartule võrdlemisi lähedal, ei läinud mööda kaua, kuni asemele koolis noorpaar, kellele odavalt saadud korter kindlasti ära kulus. Olukorrad muutuvad, inimesed vahetuvad - mis seal ikka.
Mõned nädalad pärast esmast kokkupuudet uute naabritega, kus sai vahetatud viisakaid tervitused, algas pihta ehitustöö. Kuigi minu pea kohal asuv korter ei olnud kindlasti kujunduse ja modernsuse "viimane sõna", olen kindel, et sellist lõhkumist ja müra, mis nüüd järgnes, korter ära teeninud ei olnud.
Möödus nädal, kaks - kätte jõudsid esimesed sügissemestri eksamid ja otsustasin minna naabri jutule, et leppida kokku kindel kellaaeg, kuna rohkem kolistamine nii väga ei häiriks. Või kui häiribki, siis tean arvestada, et mõned tunnid tegelen millegi muuga ja siis naasen õpikute juurde. Kokkulepe sai sõlmitud paaritunniseks ajaks igal õhtul nädalapäevadel, puhkepäevadel nõustusime, et võib teha vabamalt - eeldasin, et nii on naabril võimalik kiiremini oma ehitustöödega ühele poole saada ja lõppeb ära suurem müra.
Pidin sügavalt pettuma kokkulepitus, sest nõustutud tundidest peeti kinni heal juhul paar nädalat. Edasi toimus kõik vabakava alusel ja enamasti nii, et õhtul töölt ja koolist koju jõudes, kui on kõige suurem soov puhata, hakkas pihta närvirakke hävitav peksmine, kolkmine, lihvimine, saagimine ja kõik muud mürad, mida võimalik ühel inimesel tekitada on. Lisaks ka ehitustööde sujuvamaks edenemiseks valitud kiiretempoline süntesaatorimuusika, mis vaheldus haamrilöökidega. Ajati polnud aru saada, kumb on kumb.
Nii jätkus müra kaks kuud, enne kui otsustasin pöörduda kohaliku omavalitsuse poole arupärimisega, kaua selline asi kesta saab. Vastus tuli kiiresti, et midagi pole teha, tuleb kannatada või kui liiga hilja müra tekitatakse, siis politsei kutsuda. Iseenesest vastas kõik tõele, sest naabripoolseid "libastumisi", kus akutrell ka kell 23.15 viieks minutiks tööle pandi esines harva. Üldiselt tehti kõvasti tööd kl 18-23. Seega politsei poole pöördumiseks puudus alus. Mõtlesin isekeskis, et ka naabrusõiguste alusel kohtu poole pöördumine ei kannaks vilja, sest teatavasti on Eesti riigilõivud ühed Euroopa kõrgeimad ja suure tõenäosusega saadetaks avaldus mulle teistpidi tagasi perspektiivi puudumise pärast.
Nii jätkuski kogu kolistamine veel kuid, mille vahele sattus mõni nädal vaikust - ei tea, kas sai hetkeliselt otsa naabri rahavarud, mida oli tarvis taastada või kadus mõneks päevaks ka tal endal eluisu ära müra tõttu.
Tõsiasi on see, et kortermajades oleks võimalik selliseid küsimused lahendada ainult naabritel omavahel ning kui üks pooltest ei pea oma teisi majakaaslasi inimesteks, vaid polstriks maa ja enda korteriomandi vahel, siis tuleb hambad ristis müra ära kannatada.
