Mõttevabadus hävitab rahvariiki: stagneerumine represseerib rahvast samamoodi kui nõukaajal
Kui ümbritsevast arusaamist ei ole, ei saa teha ka teadlikke otsuseid. Sellises olukorras muutuvad kõik negatiivsed toimingud paratamatuseks. Paratamatute lahendite kasv ühiskonnas viibki ühiskonna allakäiguni.
Allakäigu tunnuseks on see, kui poliitiline tasand hakkab väitma, et arengud ei sõltu enam nendest. Edasiviivad otsused aga hääbuvad selles ühiskonnas seetõttu, et puudub teadvusel baseeruv tahe ja ressurss neid realiseerida. Samas viitab paratamatuse levik ühiskonnas teadvuse puudumisele, millest on kujunenud meie ühiskonna osa - internetikommentaatorid siunamas võimu ja võim siunamas tasakaalu säilitamise huvides kommentaatoreid. Ainus mis puudub, on areng, sest kogu aur lähebki vaid vilede ja tulede peale.
Tõe kriteerium on praktika. Praktiline rakendamine sõltub aga sellest, mida on mällu salvestatud. Mälu toimib loogika või kujundite äratundmise kaudu.
Kuid ka kujundite ja loogika vahel peab olema teatav side. See on kultuuri arengu alus. Meie ühiskondlikuks probleemiks on aga aegunud kujundite kinnistumine ja loogiliste arengute tuletamisvõime puudumine.
Kui juba president - siis tark. Kui seadus - siis õiglane. Kui õpetaja - siis vene. Kui protestid - siis vaenlane. Kui poliitik - siis korruptant. Nende stereotüüpide kaudu luuaksegi tavakodaniku käitumisalgoritm. Iga valitsus on oma rahva nägu, mida saab jällegi õigustada stereotüübiga "ise oleme nad sinna valinud" - ja nii vabastatakse võim vastutusest.
Nii olemegi sattunud terve mõistuse kriisis vaevleva ühiskonna rüppe. Suudame korrata vaid seda, mida on ette näidatud. Kompetentsete inimeste arvamus pole oluline ja ka eelkäijate arvamus on ajaloolise tõkendi tõttu prügikastikaubaks muudetud, et võrdlusmoment minevikuga puuduks.
Ühiskond on niisiis muutunud loomakarjaks, kes elab eliidi annetustest ja on võimeline arutlema vaid eliidi poolt väljakäidud teeside üle - alates fooliummütsist ning lõpetades presidendi kõnega. Sedagi analüüsitakse meeldivuse või mittemeeldivuse tasandil.
See ühiskond on võimeline langetama otsuseid vaid eneseteadvuse pinnalt, mille kujundamiseks vajaminev informatsioon talle kohalike uudistekanalite kaudu igapäevaselt söögilaua kõrvale tassitakse ja mille kohta naabrimehelt küsides selgub ülim tõde reaalsest olukorrast.
Seda ei tuvasta aga keegi, et ettekantavale infovoole on müüdavuse huvides kõvasti pipart ja soola lisatud. Hea-kurja võitlus on köitnud inimeste meeli amfiteaatrite ajastust peale. Seega tuleb luua need stereotüübid ja rahvale ette kühveldada, sest vaid nii on võimalik olla müüdav.
Seejärel tuleb küsida ümbritsevate arvamust, milline tegelaskuju meeldib, ja reserveerida seda demokraatiana. See on sama hea kui näidata näljasele kassile viinerijuppi: kräunatuse järgi võib teda koheselt sotsiaaldemokraadiks liigitada, sest kass väljendab läbi kräunumise tahet rahuldada enda sotsiaalseid vajadusi. See et, tal kräunuda lastakse, on juba demokraatia ilming.
Paraku on sellised stereotüübid meie ekslikult demokraatiaks peetava ühiskonnamudeli lahutamatu osa. Demokraatia lahutamatuks osaks on aga vastutusvõime. Vastustus saab aga tekkida siis, kui ühiskonna arusaam toimuvatest protsessidest on oluliselt sügavam, kui "meeldib-ei meeldi" tasand. Kui langetame otsuseid eneseteadvuse pinnalt, on valitsevaks ambitsioonid, auahnus ja kasuahnus – see välistab reaalsustaju ühiskondlike arengute tagamiseks.
Kui kujundite ja loogika vaheline side katkeb, lakkab ka kultuuri areng ning ühiskond ei suuda teha teadlikke otsuseid. Teadlike otsuste puudumine ühiskonnas toob aga omakorda kaasa ühiskonna allakäigu, kus riigi kodanikud ei taha olla enam selle ühiskonna liikmed ning anda enda panust selle riigi arengusse.
Eliit ei paku lahendeid, sest võim on niigi käes ning miski ei sunni teda. Mida hapumaks läheb olukord, seda lihtsamaks muutuvad lahendid. Möödalaskmised saab propagandamasin nagunii kinni kleepida. Seega puudub eliidil igasugune motivatsioon muutusteks.
Tavakodaniku tasand ei saa aga lahendeid pakkuda, sest puudub ligipääs võimule ja eksisteerib orjale omane tahte puudumine selle realiseerimiseks. Paraku on meie ajalugu sellist allakäiguspiraali juba kogenud. Nimi oli sellel allakäigul stagnatsioon.
