Mittesuitsetaja: suitsumeestelt lendavad kõrge kaarega põlevad konid rõdule, mina aina korjan

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel viidi läbi küsitlus, millega uuriti inimeste suhtumist suitsetamise piiramisse avalikes kohtades. Küsitluse põhjal pooldab suitsetamise piiramist enamik vastanutest. Delfi lugeja sõnul jõuab suitsemtamise kahju ringiga niikuinii kõigini. Lisaks suitsetajate halvad harjumused kortermajas.

Kui veidi mõelda, siis suitsetamise kahjulikkus ei ole seotud ainult tekkiva suitsu kui sellisega. Oluline on veel keskkonna reostus tuha ja konidega. Usun, et enamik inimesi on näinud tänavatel-teedel hulgaliselt maha loobitud suitsukonisid. Kojamehed, tõsi küll, korjavad neid suurel määral üles, kuid leidub kohti, kuhu nende luud ei ulatu. Jalgade ja rataste all jahvatatakse osaliselt konid tolmuks, mida me omakorda siis veel sisse hingame.

Vähe sellest. Sama teed lähevad ka suitsumeeste maha sülitatud kuivanud ja tolmusse sattunud rögamassid ja koristamata lemmikloomade väljaheide. Lõpuks peseb looduslik vihmavesi pahad asjad merre ja ka kalad saavad peost tahtmatult osa, meie aga sööme kalu.

Rõdudel suitsetamisest. Ise ei suitseta, aga konisid korjan oma rõdult küll. Need on konid, mis uhke kaarega lendavad allapoole kõrgematelt headelt suitsumeestelt, seda vahel ka veel hõõguvatena. Tuul aitab ja vupsti, olengi "õnnelik" koni omanik.

Ilmselt on omajagu süüd neis asjades üldiselt ülepaisutatud õigustel, samal ajal tahaplaanile jäänud kohustustega. Suitsetaja õigus suitsetada peaks olema võrdne mittesuitsetaja õigusega puhtale õhule. Lisanduvat suitsetaja poolt kahjustatud tervist lapime maksumaksjatena üheskoos. Aga miks peab seda teadlikku tervise rikkumist parandama-ravima mittesuitsetaja vahenditega?

Mõistan, et raske on piire seada, kuid olukord, kus kohustused on tunduvalt ähmasem mõiste kui õigused, mõjutab meid ju varasest noorusest ja koolieast alates. Tean peresid, kus laps ei loobi prügi suvaliselt maha ja seda mitte karistamise hirmuga seonduvalt. Suure inimesena tavaliselt jätkame lapseeas kujunenud-omandatud harjumustega.

Looduse poolt meile sünnimomendil teadmiste pagasit oluliselt kaasa ei anta, kõik tuleb omandada õppimise käigus, seda lisaks veel iga asi õigel ajal. Karistamine kui selline ei ole primaarne, vaid sekundaarne tegevus, millest tihtipeale jääb heade tulemuste saavutamiseks ka
väheks. Temaga primaarse poole tegematajätmiste parandamine on ilmselt oluliselt raskem, kui mitte isegi võimatu.