Mis siis saab, kui vaesed hakkavad kuritegusid sooritama, et pääseda vanglasse elama?
Teadmata, kui lõbus see ajaveetmine kinnipeetavatele endale tundub, pean käesoleva arvamusloo autorina vajalikuks püstitada sarnane küsimus uuesti ning lisaks sellele teha ka mõningaid ettepanekuid, mida kõigil kõrgelt haritud poliitikutel või juristidel võiks olla võimalik hiljem ümber lükata.
Justiitsministeeriumi kodulehelt saadavate andmete kohaselt on Eestis hetkel 4 vanglat: Harku ja Murru vangla, Tallinna vangla, Viru vangla ja Tartu vangla. Vange on kokku 3204, eluaegseid 37, kriminaalhooldusaluseid 6053, elektroonilise valve all määratuid 87.
Ühe vangi ülalpidamiskuluks kuus on märgitud 1035,58 eurot, sealhulgas toidukulu 1,3 eurot päevas. Iga kriminaalhooldusaluse kohta kulub riigi raha keskmiselt 35,7 eurot kuus. Vanglate 2013. aasta tegevuskulude eelarve on 39 848 051 eurot, sh personalikulu 25 769 358 eurot ja majandamiskulu 14 078 693 eurot. Peale selle makstakse 5 102 713 eurot Tartu ja Viru vangla kinnistute eest kapitaliliisingu maksetena Riigi Kinnisvara aktsiaseltsile.
Eeltoodust tulenevalt võib väita, et vangide ülalpidamisele kulub oluline summa riigi rahakotist. Siinkohal tekibki küsimus, kas selline maksumaksja rahakasutus on mõistlik ning kas kinnipeetavad peaksid ikkagi olema täielikul riiklikul ülalpidamisel?
Kuivõrd kinnipeetavate toidukulud võrreldes personalikulude, majandamiskulude ja ehitiste kapitaliliisingutega moodustavad väikese osa ning 1,3 euroga ehk üllatuslikult odavalt on võimalik ühele inimesele pakkuda täisväärtuslik hommiku-, lõuna- ja õhtusöök, siis ei peatu ma arusaamal, et kui iga vabaduses viibiv kodanik peab muretsema toidu lauale ise, siis tuleks toidu eest tasumist nõuda ka kinnipeetavatelt. Usun, et kulusid tuleks vaadata üldiselt, sest kui kinnipeetavaid ei oleks, siis puuduks igasugune vajadus ka teiste nimetatud kululiikide riigipoolseks finantseerimiseks.
Vangistuseaduse (edaspidi VangS) § 37 kohaselt on vangidel üldine töökohustus mõnede eranditega. Nimelt töötama ei ole kohustatud: üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama või kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst. Süüdimõistetuid, kes töötamisest keelduvad, karistatakse distsiplinaarkorras.
2001. aastal loodi vangide tööhõive suurendamiseks ja toodangu konkurentsivõime tõstmiseks riigi äriühing AS Eesti Vanglatööstus. Aktsiaselts organiseerib vangide hõivamist tootmistöödel Harku, Murru, Tartu ja Viru vanglas. Valmistatakse metalltooteid, puittooteid, õmblustooteid, lisaks tegeletakse pakendamise, komplekteerimise ja pulbervärvimisega. Ka korraldab vanglatööstus pesumaja tööd Viru vanglas ja Murru avavanglas ning vahendab vangide tööjõudu Murru, Tartu ja Viru vangla territooriumil tegutsevatele ettevõtetele.
Need vangid, kes vanglatööstuses ei tööta, peavad töötama vangla majandustöödel, milleks on koristustööd, köögi abitööd, toidu jagamine, erinevad remonditööd, prügi käitlemine jms. Seega ei saa öelda, et kehtiv seadusandlus propageeriks karistusena vanglas muretult logelemist. Samas on vangid siiski täielikul riiklikul ülalpidamisel ning nende töötasu kantakse vanglasisesele isikuarvele. Töötasust 50 protsenti läheb rahaliste nõuete täitmiseks ning 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks, mille eest võib ta vangla kauplusest teha sisseoste, aga ka saata raha enda perekonnaliikmele või ülalpeetavale.
Need vangid, kellel võlgu ei ole ja kelle vabanemistoetuse summa on juba kogutud, saavad oma isikuarvele kätte kogu raha. Seda arvesse võttes võiks püstida küsimuse, miks ei võiks osa kinnipeetavate sissetulekust kasutada nende enda ülalpidamiskulude tasumiseks. Kõrvaltvaatajana näeksin siinkolhal isegi võimalust luua süsteem, mille kohaselt esimest korda vangi mõistetud isikud panustaksid protsentuaalselt vähem ülalpidamiskuludele kui korduvalt vangistuses viibivad kinnipeetavad.
Kuna vanglakaristuse eesmärgiks on siiski kinnipeetavate ümberkasvatamine, sotsiaalne rehabilitatsioon tööharjumuse või hariduse omandamise näol, siis isikute puhul, kes on vanglakaristust kandnud näiteks 7 või rohkem korda, on tõenäosus nende ümberkasvatamiseks väiksem ning õiglane oleks, et nendesse suhtutakse nii karistuse mõistmisel kui ka ülalpidamise kulude tasumisel karmimalt.
Kinnipeetavatele on jäetud ka võimalus töötada väljaspool vanglat VangS § 41 lg 1 alusel. Töötamine võib toimuda nii järelevalve all kui ka ilma järelvalveta. Kinnipeetava lubamisel tööle väljaspool vanglat lähtutakse eeldusest, et kinnipeetav ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi. Nimetatud otsuse tegemiseks peab olema piisav alus ja veendumus. VSke § 96¹ otsustab kinnipeetavale loa andmise töötamiseks väljaspool vanglat vangla direktor. VangS § 96³ sätestab asjaolud, mida taotluse läbivaatamisel arvesse võetakse. Kuivõrd Vanglatööstus AS üksi ei suuda nii palju vange tööle rakendada, võiks siinkohal teha üleskutse ettevõtjatele!
Praegusel hetkel võib maksumaksjale tunduda, et riik pöörab tähelepanu pigem vangide täisväärtuslikule söögile, euronõuetele vastavate kambrite ehitamisele ning kinnipeetavate õiguste kaitsele. Arvestades halduskohtule laekuvaid kaebusi vangidelt, tundub tahes tahtmata, et kinnipeetavatel on liialt palju vaba aega ning tekib küsimus, kas ikka vangla on kohaks, kus neid püütakse ümber kasvatada?.
Kuigi vangide töö ei ole otse rahas mõõdetuna tasuv üheski turumajandusliku elukorraldusega riigis, loodetakse saada rahalist kasu hiljem väiksemate kuritegevusega seotud kulude näol, mis aga eeldab karistuse eesmärgi täitumist. Korduvalt vangistusse mõistetud isikute puhul on ilmsegelt jäänud aga karistuse eesmärk saabumata. Seega tuleks "korduvvangidesse" suhtuda karmimalt ja otsustada, kas ikka tasub riikliku finatseeringu alusel saata neid läbima sotsiaalprogramme või omandama haridust.
VangS § 341 võimaldab täiskasvanud kinnipeetavale maksta õppimise eest tasu, mis praktikat teadmata tundub erilise pillamisena. Kui isikule on korduvalt antud võimalust ennast parandada, aga ta on suhtunud sellesse võimalusse ükskõiksusega, võiks eeltoodud teenused olla temale kättesaadavad üksnes oma finantseeringul.
Mis saab siis, kui kuritegusid hakkavad üha enam toime panema inimesed, kelle igapäevase elu tingimused on hullemad kui viibimine eurotingimustele vastavas vanglas. Kas meie väike riik on valmis veel rohkem vange ülal pidama? Kas korduvalt vangistusega karistatud isikud soovivadki oma elukese riigi kulul soojas toas ja täis kõhuga mööda saata? Et mitte vastata nendele ja paljudele sarnastele küsimustele leian, et on viimane aeg mõelda, kas ja kuidas oleks võimalik suurendada kinnepeetavate enda panust ülalpidamiskululude katmisele.
Olles töötanud kohtus mõistan, et enamiku kinnipeetavate probleemiks on sõltuvus alkoholist või narkootilistest ainetest, mis segab nende tööle rakendamist. Seega ilmselt ei jää muud üle, kui kohustada neid läbima vastavad võõrutusprogrammid riigi kulul. Samuti tuleks panustada kinnipeetavate oskuste täiendamisele, mis aitaks neid just vanglas tööle rakendada. Praegusel hetkel tundub, et kinnipeetavate harimise eesmärgiks on luua vabaduses neile paremad võimalused uut elu alustada, mis ei ole sugugi halb, aga kas ei oleks otstarbekam anda neile oskused, mis tagaksid töökoha nii vanglas kui ka vabaduses?
Viimastel aastatel on mõningal määral õnnestunud kulusid kokku hoida tänu elektroonilise valve kasutuselevõtule. Selline karistuse liik ei ole aga kohaldatav kõikidele kinnipeetavatele. Seadusandlusega on kindlaks määratud tingimused, kuidas ja kelle suhtes võib vangistuse asendada elektroonilise valvega. Kui lähtuda justiitsministeeriumi andmedest, siis on selge, et kas meil on vähe sellistele kriteeriumitele vastavaid kinnipeetavaid, või on selline vangistuse asendamine veel õigusemõistjate jaoks liiga uudne.
Olles ise osalenud mõni aeg tagasi vastava teema koolitusel mäletan koolitajat väitmas uhkelt, et järelevalvetehnika puudust neil kindlasti lähiajal ei teki. Hoolimata sellest, mis põhjustel on elektroonilist järelevalvet seni vähe kohaldatud, ei hakka see ilmselgelt kunagi vanglat asendama ning aitab ka edaspidi vaid osaliselt kulusid kokku hoida. Samas ei ole seegi karistusviis, võttes arvesse tehnika- ja personalikulu riigile, tasuta.
Varasemalt on ajakirjanduses kajastatud, et näiteks Ekvatoriaal-Guineas tuleb vangidel kinnipidamiskohas viibida omal kulul. Vanglakulusid peavad katma kas vangid ise, aga ka nende sugulased, tuttavad või sõbrad. Või siis heategevusasutused, kes vangide õiguste eest seisavad. Riigil seal vangide ülalpidamise kohustust ei ole, pealegi on paljud vanglad eraettevõtted. Kui karistatul pole kedagi, kes talle süüa tooks või tema eest maksaks, siis muutub vabadusekaotus näljasurmaks. Päris sellist suhtumist tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas õigeks ei saa pidada.
Samuti ei tuleks Euroopa Liidu liikmena kõne alla surmanuhtlus, mis aitaks vältida eluaegsete vangide ülalpidamist.
Kindlasti on ebaõige hoida raha kokku jättes kurikaelad kinni nabimata, määrates süüdistatavatele kergemaid karistusi või seada kohtunikud ja prokurörid fakti ette, et suhtuge natuke leebemalt, sest meil pole piisavalt raha kinnipeetavate ülalpidamiseks või vange pole võimalik vastavalt euronõuetele ära mahutada. Usun, et siiani pole selline suhtumine veel reaalsuseks saanud ning õigem oleks juba praegu arutleda teemal, kuidas vähenda kinnipeetavate ülalpidamist täielikult riiklikult finantseeringult osalisele.
