Mis on juhtunud Eesti huumorimaastikul?
“Kus viga näed laita, seal MUPO tuleb ja aitab!” olid Hendrik Normanni sõnad, kui ta asus tööle Tallinna Munitsipaalpolitsei peaspetsialistina. Iga võhik teab, et humoristi sellisel ametil ei võeta tõsiselt. Ja läkski nii, nagu minema pidi- enam teda seal ametis ei ole.
Aga miks ta sinna üldse tööle läks? Normannist ju peeti lugu, ta oli populaarne. Kõik on vaadanud “Edekabelit" ja naernud, ta oli omal alal andekas. Nüüd pidi ta veel alustama lauljakarjääriga. Miks? Teda ei võeta enam kunagi tõsiselt.
Jan Uuspõld liialdas alkoholiga, aga nüüd on karsklane. Kui ta poleks suutnud ennast parandada, oleks kõigil nägemata fantastiline näidend “Ürgmees”. Teda armastatakse, hinnatakse, publik jumaldab teda.
Saate “Eesti otsib lemmiklaulu” akadeemiasse kuulus ka Peeter Oja. Kuulanud ära Villu Tamme laulu “Tere perestroika”, millele järgnes ansambel Fixi lugu “Tsirkus” kommenteeris Oja kõigepealt Villu lugu: “Näete kuidas üks mees punnitab, mis ta punnitab, aga lugu pole. Teine mees lihtsalt seisab laval, aga milline lugu on taga.”
Sama võrdluse tooksin “Ärapanija” kohta. Mart Juur võtab asja rahulikult ja naljad muudkui lendavad. Peeter Oja punnitab, mis ta punnitab, aga nalja pole. “Ärapanijat" ma vaatan ikkagi, lootuses, et äkki täna on Oja normaalne. Aga juba paar aastat olen pidanud pettuma. Ma ei peaks pettuma, kui saatejuhtideks oleksid Mart Juur ja Andrus Kivirähk.
Miks ma seda üldse kirjutan?
Peeter Oja intervjuu TV3-le sarja “Kälimehed” võtetelt:
“Tere tulemast koju. Aaa, ma tervitan Sven Soiverit, tere tulemast koju …. Raisk.” Ja pistis omale suitsu ette. Sel õhtul toimetas TV3-e uudiseid Marek Lindmaa.
Mina ei saanud naljast aru. Või see ei olnudki nali. Kui see ei olnud nali, oli see solvang? Kui see oli solvang, siis miks solvata telekanalit, mille heaks sa töötad?
Eino Baskin ei langeks iialgi nii madalale. Tema teab, kust need piirid jooksevad. Mees, kellelt on meil kõigil õppida - kuidas teha nalja nii, et säilitada oma väärikus.
