Minu esimene valge
Valan endale tassi kuuma kohvi ja keskendun taas tööle. Mõte uitab ja käsi maalib omasoodu. Pintsel liigub värvipottide ja kanga vahet, peagi ilmuvad sinna silmad. Sõbralikud, kuid kaugusesse vaatavad. Rohelised. Jään taas mõttesse. Kuulda on vaid puude praksumist ahjus ja selle ees magava koera nohinat. Kummardun taas töö kohale ja pintsel liigub: Kõrvad. Nina. Vurrud. Siis aga kostab eemalt samme, küünte krabinat põrandal ning hetke pärast poetabki mu sõber oma suure niiske koonu mu põlvedele. Pruunid silmad vaatavad küsivalt: "Kas läheme?"
Rüüpan lonksu kohvi, tõusen ja panen mantli selga. Sõber võtab seda, kui juba tuttavat märguannet: "Õue!" Suur rõõm jõuab tema jalgadesse, ta keerleb, pöörleb ja hüpleb: "Õue, õue, õue!" Hetke möödudes olemegi juba trepil. Värskele, veel puutumata lumele jäävad esimesed jäljed. Inimese ja looma omad. Kõrvuti.
Jõuame tänavale, laternate valgusvihus sädeleb äsjasadanud lumi. Helveste langemine on lõppenud, vaid mõni üksik lumeräitsak keerleb kiiruga alla, justkui kartes kuhugi hiljaks jääda. Mu sõber kargleb värskes lumes, sinna koonuga vagusid lükates. Üritan temaga sammu pidada selles äsjasadanud lumevaibas, tehes sinna esimesi jäljeridu. Peagi kargame ja hüppame juba koos, nautides ootamatult saabunud talve. Jõuame pargiserva, ma toetan selja vastu puud ja imetlen, kuidas mu sõber ei väsi, vaid ikka lumes kargleb, loopides õhku lendlevaid helbeid. Jään hetkeks silmitsema minu kõrval olevat lumist rada mändide vahel ja märkan tänavaleternate valguses, et me polegi siin esimesed. Üle lume lähevad jäljed. Väikesed, palju väiksemad, kui mu suure sõbra omad. Teen paar sammu ja kummardun. Minu tähelepanu köidab väike punane täpp jäljel, kordudes iga natukese aja tagant. Sammu kordumist jälgides taipan, et see on tagumine vasak jalg. Seisatun ja üritan silmadega leida kohta, kuhu jäljed viivad. Sõber vaatab mulle oma pruunide silmadega küsivalt otsa: "Mida sa ootad?"
Liigume jälgede suunas, kuid ühel hetkel need lõppevad. On vaid põõsad ja näha pole midagi. Kükitan. Sõber mu kõrval teeb hädise häälitsuse, osutades koonuga põõsate poole. Kuid ma tõesti ei näe midagi! Teen siiski sammu põõsaste suunas ja kükitan uuesti. Siis ma märkan: keegi justkui liigutaks põõsaste all. Teen kükakil olles veel ühe sammu ja sirutan juba käe, samas hetkel seda kahetsedes: "Nüüd sa põgened." Aga ei. Sa surud end hoopis rohkem vastu põõsast ja jääd justkui ootele. Tunnen käe all kasukat. Kass. Kasukas on niiske, kass on väike ja kõhna. Tõstan su ettevaatlikult sülle. Sa ei tee katsetki põgeneda. Vaid ehmunud ümmargused silmad reedavad sinus toimuvat. Keeran su ettevaatlikult salli sisse ja juba tirib mu sõber mind jalutusrihmast kodu poole, justkui tahes öelda: "Ruttu, ruttu!"
Tuppa jõudes näen sind päriselt. Sa oled väike ja hirmul, kuid sul pole jõudu, et kuhugi põgeneda. Panen su kraani alla ja sa jääd mu käte vahel sooja vee all magama. Valge kasukas, väikeste, vaevumärgatavate hallide täppidega, mis pesus omandavad kirkama ja puhtama tooni. Keeran su peale pesu hellalt rätikusse nagu rullbiskviidi ja asetan su diivanipatjade vahele püsti. Vaid su kõrvad, roosa nina ja esikäpad paistavad üle ääre. Mu suur beez sõber istub vaibal ja jälgib iga mu liigutust, jäädes valvama sinu und.
Esimesest lumest on möödas kaks nädalat. Sinust on saanud iseseisev väike kassipoiss. Koheva valge kasuka ja suurte rohekassiniste simadega. Su jalg on terve ja sa oskad ise süüa ja oled igati kombekas. Homme lähed sa uude koju. Sina, kes sa oled võitnud nurgakese minu südames. Sa oled leidnud kodu minu hea sõbra tütre peres ja sind ootab seal ees samasugune väike kassipoiss, kellest saab sulle mängukaaslane. Mul on sinu üle hea meel. Samas olen ma veidi kurb, sest ma tean, kui palju sinu sõpru on veel tänaval. Oodates ja lootes, et keegi ometi tuleb. Ja varsti on jõulud
