Minu Eestit on tabanud lahkumislaviin
Eestist lahkumine on tõesti tuntav. Mul oli paari kuu eest kaks toredat veebiehitajat. Nüüd on nad mõlemad teisel mandril. Tütre sõpradest on enne gümnaasiumi lõppu lahkunud oma vahenditega ja initsiatiivil enam kui viis inimest. Veel kolm on minekul. Nad on 18-aastased. Kolmest lähimate sugulaste perest on lahkunud üks perekond. Lähimate sõprade täisealistest lastest on üks läinud ja teine minekul.
Suurpere on sõimusõna
Mulle teeb muret, et ikka veel räägivad haritud ja edukad ning isegi mitte väga noored inimesed üleolevalt suurperedest. Suhtumine on selline, et ilmselt on nad napakad, kui sünnitavad siia riiki enam kui kaks last. Ise olen kenasti napakuse piiril, ei läheks kaugemale. Tahan normaalne olla, mitte riskigrupp.
Kuulen murega, kuidas Eesti tuleviku korraldajad põlastavad neid, kes saavad kaks last järjest – nad olevat laste pealt teenijad. Nii lihtne ongi saada asotsiaalseks. Tean paljusid intelligentseid peresid, kes saidki kaks last sama emapalgaga. Igati majanduslik otsus meie oludes.
Ise istun teist aastat mehe kukil, sest lasteaia kohta ei ole ega tule ja tööle nii haiglase poja kõrvalt minna oleks võimatu. Ilmselt ikka olen asotsiaalne.
Samas on mul häid sõpru, kes piirduvad ühe või mitte ühegi lapsega. Elavad kenasti, isegi väga kenasti, ei kõhkle oma valikutes. Miks peakski, kui arvamusliidrid hindavad lastega peresid nii madalalt.
Mida soovitada oma lapsele?
Kui oled 18-aastane ja plaanid tulevikku, ei taha vist korrata vanemate vigu, pingutada seal, kus pingutust piisavalt ei hinnata. No mida ma oma 18-aastasele lapsele oskan soovitada? Ära vaata ameerika tõsielusarju! Ära usu, et sealne palk võimaldab vähema võitlemise ja rabamise juures paremat elu! Ära loe! Topi kõrvad kinni! Ära suhtle! Võimatu. Selge, et ta hetkel lihtsalt valib riiki ja suunda, mitte ei kaalu, kas minna Eestist ära või mitte. Tema sõbrad mõtlevad samamoodi.
Eesti pirukas on kenasti jagatud, aga uutele tulijatele see enam ei sobi. Üks põlvkond sai veel pärast esimest lainet pumba juurde, aga nüüd on jagatav ressurss suurelt jaolt paigas.
Noored näevad, et nende eelkäijad istuvad oma pirukatüki otsas veel 50 aastat, sest nad said võimu ja raha juurde väga vara. See on hullem kui kommunism. Edasi saab tulla ainult olemasoleva süvenemine.
Miks peaks noored tahtma minna barrikaadidele, kui sama hästi võib võtta Eesti maksumaksjalt tasuta hariduse ja minna sellega sinna, kus selle eest hästi teenib?
