"Mind on mõnitatud, sest ma ei näita oma üleolekut endast vaimselt nõrgemate ribadeks kiskumisega"
Elu on eksam ka väljaspool koolitundi. Iga meie väike valik on tunnikontroll õppetunnist, mille oleme saanud, ning iga elu mõjutav otsus on kontrolltöö meie õppetundide kogemuste põhjal.
Kui teeme tunnikontrollid hästi, on lootust, et sooritame ka kontrolltööd edukalt. Kontrollööde läbimine omakorda annab lootust teha ära elu edukuse eksam, mille tulemusest saame otsustada, kas oleme läbinud oma elu, säilitades eneseväärikuse või kaotasime me selle sootuks ära.
Olen alati tundnud end teistest väheke teistsugusemana. Minu emotsioonid, kõneviis ja hoiakud tunduvad mu eakaaslastele võõrad, hirmutavad ja imelikud. Mina tahan olla nagu on tüüpilised raamatu- või filmikangelased, kes on alati õigluse eest väljas, säilitades sealhulgas väärikuse nagu “alati vaid üks-ühe vastu”, kuid samas tahan ma omale positsiooni eakaaslaste seas.
Näen suurt vaeva, et leida mingisugust keskteed enda hoiakute ja eakaaslaste käitumismallide vahel. Vahel on see lausa uskumatult keeruline, kuna üldiselt on inimesed muutunud julmemaks ja nende tegusid ajendab omakasupüüdlikkus — nende moodi lihtsalt ei taha olla.
Mind on laidetud ja mõnitatud, sest ma ei näita oma üleolekut endast vaimselt nõrgemate ribadeks kiskumisega. Mäletan, et kord väiksena, umbes 13-aastasena, ma siiski tegin seda korra. Tegin ühe oma klassivenna, kes kunagi ise ühtegi tüli ei alustanud, ühel vahetunnil klassi ees rämedate sõnadega maatasa. Tema oli targem, ta tahtis ilma sõnagi ütlemata minu vaateväljast kaduda. Minu ülbust kiitsid klassikaaslased takka ning klassivenna põgenemistee blokeeriti. Ta pidi vaatama, kuidas saada korraga meie kõigi vastu. Osalesin tema kiusamises, sest see pakkus teistele lõbu.
See mälestus on mu mälus säilinud kõik need aastad, kuna see oli lihtsalt nii vääritu tegu — üks minu kahetsrohkemaid õppetunde, mis sai hinde “häbiväärne tegu”.
Jälgides inimesi enda ümber, tundub nii mõnegi inimese elu nii muretu. Ta otsekui lendaks läbi kõikide nende etappide, mis talle määratud on. Kuidas see neil nii lihtsalt käib, mõtlen ma sageli. Puhtalt vajadusest saada elus lihtsamalt läbi, olen omale eesmärgiks võtnud tundma õppida sedasorti inimesi. Eks ikka tahaks ju teise pealt n-ö spikerdada, mis on see tema edu valem. Mõni valem on selline, mille järgi ise iial talitada ei tahaks.
Üks sagedasemaid võtteid, mida kasutatakse, on hoiduda suurtesse rühmadesse, kuhu meelitatakse inimesed, kes mingil põhjusel ei taha või ei saa omada kõrget, ennast igast küljest kaitsvat positsiooni ning siis hakkavad pidevalt teisi alavääristama, käitudes nagu vampiirid, kes teise enesehinnangu vähendamise arvelt tõstavad enda oma, kogudes sealhulgas teiste, endasuguste silmis n-ö plusspunkte. See, kes julgeb alavääristatu kaitseks välja astuda, tekitab vampiiris hetkelise ehmatuse.
Võib-olla mõtleb ta korraks isegi, et on üle piiri läinud, kuid siis on juba hilja. Ta on juba näidanud, et just tema käitub eeskujulikult — ta ei saa seda enam muuta oma autoriteedi säilitamise huvides ja autoriteet on ju meile meie väärikus. Kui keegi seda haavab, on see valus. Et mitte ise haiget saada, suunab ta kõik kahe ja kaks kõigi vastu.
Võib-olla peetaksegi just selliseid inimesi, kes suudavad teiste üle domineerida, väärikateks isikuteks, sest neis on midagi, mis on nad tugevaks teinud. Nii paljud tahavad olla nende moodi, tugevad, sest tugevus on väärtus. Tugevus teeb meid teiste silmis väärikaks. Vaid vähesed võivad kahtlema hakata, kas ei seisne tugevus mitte südametunnistuse puudumiseses, mis muudab inimese enesekindlaks ja edu nimel n-ö üle laipade minejaks.
Nii kaugele mõelda ei taheta, sest tihti on sel tugeval inimesel palju ümmardajaid, mõttekaaslasi ning ka sõpru lausa jalaga segada. Pigem seatakse nad eeskujuks, sest nii on lihtne.
Seoses oma eneseväärikuse säilitamisega on inimesed muutunud aremaks. Aga selleks, et mitte tunda end vähem mõjukana, on nad avastanud internetis anonüümselt kommenteerimise võimaluse, mis võimaldab hukka mõista keda tahes, kartmata vastutust oma sõnade eest. Näiteks võib tuua vahepeal palju kõneainet pakkunud Ask.fm-i. Muidugi võib alati esitada küsimuse, et miks inimene teeb sellisesse kohta kasutaja (ma ise pole sinna kasutajat teinud), kuid mind huvitab pigem nende inimeste mõttemaailm, kes kasutavad ära anonüümseks jäämise võimalust ning lähevad ja kirjutavadki teisele inimesele halvasti. Kas need inimesed tõesti tunnevad, et arenevad nõnda paremaks?
Ühte asja ma kiusajate juures mõistan: meist enamus käituvad vastavalt sellele, kuidas me saame positiivset tagasisidet. Kasvõi kõigest ajutise heaolutunde nimel, mille oleme saanud mõne kaaskodaniku heakskiidust, oleme valmis tegema pööraseid asju. Ühel hetkel võib meil olla ükskõik, mida ühiskond meie käitumisest arvab, kui on olemas vähemalt üks isik, kes väidab meile, et käitume õigesti. Ainuüksi kellegi kommentaar, “see, kuidas sa tollele mölakale jalga kõhtu virutasid, oli nii äge”, võib panna lööma oma venda, unustama üldised käitumisnormid, mis on aja jooksul ühiskonnas välja kujunenud — eetika ja kirjutamata seadused. Sest valesti käituda on alati lihtsam kui õigesti. Pole siis ka ime, et valest käitumisest kujuneb üsna varsti igapäevaharjumus.
Parim, mida me enda heaks ära teha saaks, on olla teistele eeskujuks, samas mõeldes enne ise hästi järele, kelle moodi me tegelikult ikkagi olla tahame. Peaksime kiitma neid, kes julgevad mõelda, sest mõelda on ju vaja. Manitsema peaks isehakanud mõtlemisliidreid, kes ei oska tähelepanu saada teistmoodi, kui teisi maha tehes.
Sirgeim tee koolivägivalla vähendamiseks on õppida hindama igat inimest tema väärikuse tasemel. Kõik ei suuda ega taha seda õppida, kuid seda enam peaks püüdma toetada neid, kes püüavad, sest siis on vähemalt lootust, et meepotist kaob tõrva maitse, kuigi see tilk seal ikka veel alles on. Kord, kui hakkame mõtlema, mida me oma kooliajal ikkagi ära tegime, avastame, et tegime ära üllatavalt palju sellist, mida pole vaja kahetseda, vaid mille üle võib uhke olla. Seda nimetan mina edukuse eksamiks. Just selline inimene võiks võiks astuda koolielust (mõtlen eelkõige põhikooli või gümnaasiumi) suurde ellu, sest temal on omandatud väärikus nimega inimlikkus.
