Milleks selline kodutute alandamine?!

Igal aastal tuleb üks päev, mille valusa valguse peaks Tallinna linnas juba aovalges kinni keerama. See on kodutute saunapäev Raua tänaval ehk kõigi kodutute alandamise päev.

Olen aastaid imestanud, et millise tagamõttega saadavad erinevad toimetused fotograafid ja operaatorid saunapäevale, mis on mõeldud kodututele? Milliste mõtetega me salvestame selle kaadri, milles õhetava näoga kodutu tõstab suu juurde lusika supiga? Kas uudis on see, et kodutu üldse sööb või see, et ta olemas on?

Kumbki pole meile saladus, me näeme neid tänavatel iga päev. Aga milles siis asi, et ikkagi ilmuvad erinevates meediakanalites pildid kodutu lõdvast alasti kehast, kaseviht pelglikult ette tõmmatud.. Et oo, lahe, kaeme perra ühe inimese nässu läinud elu?

Jah, avalikus kohas võib pildistada, ei vaidle vastu. Aga saunas? Kas meist keegi lubaks enda juurde sauna fotograafi, et too klõpsiks meist lahedaid pilte ja kohe need netti saadab? Kes seda lubab, ei peaks edasi lugema.

Olen seda aastaid tagasi ürituse eestvedajalt Riina Vändrelt küsinud, et milleks selline palagan, ja saanud sellise vastuse: need, kes seda üritust toetavad, nõuavad selle ürituse avalikustamist. No kuule, vaidleks ma vastu — kas see on siis sellisel kujul hea tegu? Või on tegemist siiski päris otseselt alandamisega?

Jah, vaieldakse vastu, see on kodutule tähelepanu pööramine. Aga vaata lõiku number kolm — me ju teame nendest! Nad on igapäevased. Ma pigem küsiksin, mida teevad nad ülejäänud aasta. Kus siis pesevad, kus siis söönuks saavad, kus siis sooja saavad?

Haige potjomkinlus ja mu meelest võiks selle jama lõpetada. Või mõelda parem nii — kui ühel päeval juhtub ükskõik kellega meist nii, et oleme kodutud (või on seda meie hea tuttav), kas me siis tahaksime, et tuleb üks fotograaf ja teeb meist luba küsimata pilti?