Ma pole mingi astrofüüsik, matemaatik ega teoreetik, kuid ihu ja vaim tunnevad, et midagi on aja, kui nähtusega täna teisiti, kui 10 aastat tagasi. Seda imelikum on tunne, et aeg peaks olema lineaarne nähtus, mitte kiirenev. Tundub, et rahvusvaheliselt tunnustatud ajamõõt sekund-minut-tund ei vasta enam minu bioloogilise kella samale ajaühikule. Kevad, suvi ja talv vahelduvad, nagu vaataks vana Chaplini filmi, mis jookseb silme ees kiiremini, kui
reaalelu.

Ühel reedeõhtul, kui olin peale pikka töönädalat Tartusse vanematele külla sõitnud, istusin oma 50ndates eluaastates ja paljunäinud isaga õhtul õllekapa taga ja ajasime juttu. Ei ole olnud kordagi, kui isa ei nendiks jutu sees, et aeg lendab ja mida vanemaks sa saad, seda kiiremini. Sa ei pane tähelegi, kui juba oled viiskümmend. Mina muidugi saadaks iga inimese,
hoolimata sugulussidemetest sellise jutuga vaimuarsti juurde.

Aga jumalale tänu, et kodus ei öelda mulle enam, et poiss, sa oled seal linnas nii kõhnaks jäänud. Selle asemel küsitakse, kuidas tööl läheb ja kas sa sporti ikka oled teinud ja taga tipuks nenditakse peale pikemat patseerimist - noor mees ja pea juba nii paljas. Tänan, paps. Tean isegi, et mul on ehk täna natuke toekam talje, kui aastaid tagasi ja pealagi peegeldab valgust nagu Peipsijärv tuulevaiksel päeval. Aga ma ei hakka talle mainima, et käbi pidi ikka kännu kõrvale kukkuma ja et ega ma oma geene ise algkooli tööõpetuse tunnis valmistanud. Sest fakt vastab iseenesest ju tõele. Ja mis ma siis ikka öelda saan, kui seda, et ennäe, aeg teeb tõesti oma töö. Mis siis kurat lahti on, et 30ndates inimene peab rääkima ajast, kui ebameeldivast ja paratamatust partnerist, kes närib Sinu igapäevaelu nagu kapsauss hilissuvist kapsalehte?

Ja vastus sellele anomaaliale paistab olevat üsna ilmne. Aeg kaldub kiirenema neil, kes ise ropult rabelevad ja elu ei naudi. Sest teadis juba vanarahvas, et aeg on ootajale pikk, kuid tegutsejale lühike. Teilsalt, kes ei tee elus mitte midagi, sellel pole aja mõistet vajagi.

Molutajale on iga minut pikk nagu valgusaasta ning aja möödumist võib tagasi vaadata nagu piiludes kanamuna sisse, kus laiutab limane tühimik peale rebu välja puhumist. Tegutseja võib aga ühel hetkel ootamatult avastada, et 10 aastat on möödunud märkamatult, nagu poleks neid aastaid olnudki. Kuid tehtud on sedavõrd palju, et võib saavutustest raamatu kirjutada. Ja kui ei kirjuta nemad, kirjutavad teised.

Samas suhtuvad niisama molutaja ja rabeleja mõlemad aega kui lineaarsesse nähtusesse. Sekund on kõigile täna sama pikk, kui järgmisel aastal, täpselt samal ajal. Ja ongi. Ehkki see niinimetatud molutaja naudib iga sekundit täna, rabeleja loodab nautida seda sekundit järgmisel aastal.

Mida siis teha, molutada või rabeleda? Rabelejatel oleks nagu määratu kihk kuhugi jõuda. Stop! Kange ootus helgema tuleviku nimel kaldub hävitama mineviku. Selle mõttekäigu parim peegelpilt on klassikaline tööinimene, kes viite päeva nädalas üldjuhul ei naudi. Kõige vihatum päev tööinimese elus on ilmselt esmaspäev. Teisipäev on niisama jälk, kuna töönädal on ikka veel alguses ning õhtul televiisorist tuleb tõelist saasta. Kolmapäev murrab nädala selgroo ning tööinimesel tõuseb näkku õrn lootusesäde ja võib-olla ka julgus õhtul üks pudel õlut avada. Neljapäeval saab juba kergemalt hingata, nädalavahetuse kohta mahlakaid lubadusi jagada ning reede on lausa grande finale - teatavasti on siis töö juures inimeste meeleolu juba nii ülev, et nõndanimetatud ajuvabad naljad lendavad kollektiivis ringi nagu oleks neid varrukast poetatud. Siis käib klõps, katik läheb kinni ja sünge töönädal algab uuesti.

Olen sääraseid meeleolu kõikumist testinud kolleegide peal korduvalt ja erinevatel nädalapäevadel. Riskin reeglina küll oma eluga, kuid tunnen jätkuvalt tõelist naudingut öeldes teisipäeva hommikul liftis unesegastele ja mossis kaasreisijatele, "Kuulge, kas pole tore! Täna juba teisipäev, nädal juba läbi!". Võin teile kinnitada, et teisipäevane reaktsoon erineb
märkimisväärselt reedesest reaktsioonist.

Seega kaldub inimene lõikama ebameeldivad päevad oma elust välja. Negatiivseid päevi on positiivsetest päevades rohkem ning elatakse ainult helgema tuleviku lootuses. Õnneks on inimesel oskus negatiivset unustada. See on väidetavalt looduse poolt antud enese säilitamise reaktsioon. Ja õnneks tekitab positiivsus pikaajalise pohmaka, mis masendavatel hetketel on kohati päris valus ning viib sageli inimesed morbiidsetele mõtetele. Näiteks sügiseti või peale ilusat abielu või eksootilist soojamaa reisi.

Sellist positiivsuse pohmakat on meist tundnud igaüks. Näiteks peale toredat reisi kaugele maale, kui raskused ja ebameeldivused ununevad ning alles jääb tung reisimise vastu. Analoogseid asju juhtub heade sõprade vahel lapsepõlves. Aeg ajalt tuleb ikka tülisid ette. Aastate pärast on meeles ainult positiivne ning tekib igatsus vana ja hea järele.

Mis juhtub siis, kui ebameeldivat on rohkem, kui positiivset? Juhtub see, mis juhtub eelpool toodud töööinimesega, kes üritab elada reede õhtu ja laupäeva nimel. Iga nädalavahetus on väärtus omaette ning nädala sisene rutiin tuleb mälust kustutada. Tekib küsimus, mismoodi see küll nii läks, lapsepõlves oli ju kõik OK. Jep, oligi. Sest siis oli muru roheline ja päike
kollane nii esmaspäeval, kui reedel.

Nüüd, kui kokku lugeda ainult järele jäänud positiivsed päevad, on asi tegelikult lausa fataalne. Fataalne seetõttu, et aeg kiireneb sellises tempos, et tapab meid lõpuks lihtsalt ära. Kui aeg meid jalapealt maha ei murra isludi või infarkti näol, siis elu viimasel viiel eluaastal, kõrgetes 80ndates pidurdub aeg nii järsult, et meie pärishambad kukuvad klõps ja klõps suust
välja, näonahk, rinnad ning tagumik venivad välja ning süda läheb rütmist välja nagu oleks karussell täispööretel järsult seisma jäänud. Ja siis aeg seisab. Inimestel tekivad äärmuslikud mõtted. Üks neist on lausa klassikaline – oleks ikka pidanud tegema seda, mis mulle meeldib.

Aga kuidas see oleks olnudki võimalik, kui Su elus oli ainult loetud arv positiivseid päevi, mil oli tahet tegutseda?