Evolutsioonilise tõlgenduse järgi on abitul inimesel kasulik pöörduda toetuse saamiseks tugevaima olemasoleva inimese poole ja teha temaga koostööd. 

1973. aastal kirjeldas rootsi psühhiaater Nils Bejerot esimest korda käitumismustrit pärast, mida inspireeris sama aasta suvel aset leidnud 6-päevane pantvangikriis Stockholmi Kreditbankenis, kus ründajate ohvrid tegutsesid aktiivselt vastu oma vabastamisele, keeldusid hiljem tunnistusi andmast ning kogusid raha oma vangistajate advokaatidele tasumiseks. Sellist käitumismustrit tunneb maailm aga Stockholmi sündroomina, mida näib põdevat ka osa eestimaalasi, ent miks?

Stockholmi sündroom on teatavasti pantvangi(de)l vahel ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Reegline asuvad Stockholmi sündroomiga pantvangid ka oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma. Näib, et osa Eesti ühiskonda põeb kollektiivselt Stockholmi sündroomi, mis erinevalt Kreditbankenist on siinmail kestnud alates ligemale pool sajandit alates 1940. aastast.

Nõukogude okupatsioon ning sellele järgnenud ideoloogiline töötlus on pärandanud nii mõnelegi edasi õpitud abituse ning veendumuse, et peremehed tulevad tagasi. On hämmastav kui palju on neid kommenteerijaid artiklite all, kes oma rinnaga on nõus kaitsma Venemaad, Vene ideoloogiat ja imperialismi. Samuti leidub neid, kes õigustavad Eesti okupeerimist, massiküüditamisi ning jagavad innukalt seletusi, et küll 24 tunniga toimuks see uuesti.

Kuid äkki te seltsimehed, kes te igatsete nõukogudemaad, elate juhuslikult valel maal? Kui see side on nii vägev ja ühtlasi imearmas riik on siinsamas lähedal - isegi jala kõndides jõuab paari päevaga Venemaale - siis mina teie asemel hakkaks aegsasti astuma. Ning ei maksa arvata, et kodanikud, kes soovivad elade vabas ühiskonnas, hakkavad teist kangesti puudust tundma või et Eesti ühiskond või majandus ilma teieta kokku kukub. Ei kuku ta midagi, küll te näete.