Alustame siis tänasest.

Käisin poes. Tahtsin osta kaupa, mis oli soodushinnaga - suur siltki küljes. Õnneks märkasin ma, et suure sildi all nurgas on imepisikeselt märgitud, et kampaania algab alles homme. Nii et see suure sildi hind täna ei kehtigi!

Kui paljud inimesed märkavad seda pisikest kirja seal suure kollase sildi servas? Ühes kohas oli kaup nii suures hunnikus, et sildist paistiski ainult soodushinna osa. Märkust, et hind alles homsest kehtib, polnud seal muidu võimalik näha, kui pidi ühelt ja teiselt poolt piilumas käima.

Lõppenud tarbijakampaaniate tooted on samuti pikalt müügil. Tegelikult peaks olema juures silt, et kampaania on lõppenud, kuid enamasti pole vaevutud neid silte panema. Alles hiljuti nägin kaupluses kauba juures rippumas flaiereid, mis teavitasid kampaaniast, mis lõppes juba eelmise aasta mais!

Paljudes poodides on kaupade hinnasildid nii väikeseks läinud, et peaks luubiga vaatama. Sildi allosas olevat kilo- või liitrihinda pole üldse võimalik välja lugeda. Olen luubiga inimesi muide poes näinud küll.

Mõnes poes on sageli kaupadel hinnasilt puudu või siis on näiteks sügavkülmiku ääred hinnasilte täis ja mis millise toote juurde käib, on võimatu aru saada. Sama asi juurviljadega. Osadel pole silte ja siis on jälle suur rivi silte, mille juurde ma toodet ei leia!

Näiteks oli poes kolm erinevat hinda banaanidele, aga väljas oli ainult üks sort. Milline hind siis sellele pidi kehtima? Müüja ei osanud ka suurt midagi vastata.

See ongi järgmine komistuskivi. Pole poes töötajaid, kellelt infot küsida, ja kui küsid, siis ei oska nad mitte midagi vastata. Kui müüjate nigela palga peale mõelda, siis hakkab neist üldse kahju ja ei taha neid enam tülitadagi.

Kui näete saalis millelgi soodushinda, siis soovitan kassas üle kontrollida, kas ikka saate sellise hinna, nagu arvasite. Ei ole sugugi harvad need juhud, kus kassas on ikka suurem hind ja põhjuseid selleks on miljon. Ma ei oska ette kujutadagi, kui paljud inimesed hindadega petta saavad. Et inimene ise süüdi? Ja see, et pood niimoodi inimesi eksitab, on aus kaubandus?

Paljudes poodides on nüüd kombeks, et küsitakse, kas tšekki soovite. Keskkonnasäästlik? Pigem säästab pood oma kulusid ja muu neid ei huvita. Paljud ilmselt ei soovi tšekki. Aga kui te kodus avastate, et midagi on halvaks läinud, siis ei saa te ju enam poodi tagasi minna. Pealegi soovitaks hinna ja kauba koguse kontrolli mõttes iga kord peale maksmist pilgu tšekile visata. Mul on olnud juhus, kus 2 paki kohupiima asemel löödi sisse 20.

Suurema koguse kauba puhul ei pruugi ilma tšekki vaatamata arugi saada, et midagi valesti on.

Üks asi, mis veel tigedaks teeb, on see, et kui sa võtab kauba riiulilt kõige eest, siis saad tänase aegumiskuupäevaga või isegi eilsega (jah, ka see pole harv juhus) kauba. Miks ma pean alati kaste kergitama ja riiulil sobrama, et värsket kaupa saada?

Vabandust, aga tänase kuupäevaga leib on kõva ja vanaks läinud maitsega! Pealegi ei söö ma pätsi leiba ühe päevaga ära. Enamik tooteid jääb ka järgmiseks päevaks söömiseks.

Siis veel see kilekottide teema. Jah, ma saan aru, miks need halvad on, aga kui toote pakend on selline, mis võib kotis katki minna? Kas see on siis keskkonnasõbralikum, kui ma pean oma riidest kotti peale igat poeskäiku pesema või hoopis ära viskama?

Mitmes poes on need väikesed kilekotid pandud nii müüja selja taha kui võimalik, nii et ma pean vaeva nägema, et neid üldse kätte saada. 

Toidupoodi läheb nii suur osa meie rahast ja sealsed hinnad peaks ikka inimeste jaoks olulised olema. Selleks, et mitte lasta ennast haneks tõmmata, tuleb poes täielikult keskenduda, arvutada, läbi mõelda, kaaluda ja kahtlustada. Kas poeskäik peab olema kannatuste kadalipp?

Kui me tahame, et midagi paremaks läheks, siis tuleb seda ka nõuda, mitte kogu aeg alla vanduda ja käega lüüa. Või jälle lajatada, et mis sa vingud. See eestlase pikk kannatus ei ole alati hea asi.

Kui ma nüüd ainult leiaks selle inimese, kelle käest nõuda...