Miks meeldivad meestele ainult kõhnad naised?

Kuigi olen püüdnud alati olla üle välisest survest olla kas ilus või kõhn või üldse stereotüüpne ning pidanud ennast ilusaks sellisena, nagu olen, siis viimasel ajal tunnen tugevamalt kui kunagi varem survet olla sale. See näib mulle ainsa teena õnneliku suhteni mõne meeldiva mehega. Mul on tunne, et olen kole, kui ma pole väga sale, sest mulle tundub, et kõik teised ja eriti mehed, mõtlevad nii. Miks küll?

Ma ei ole sellest kunagi aru saanud, kui peetakse saledat täiesti ilmetu näoga tüdrukut ilusamaks kena näo ja keskmise kehaehitusega tüdrukust. Mul on seda päris raske mõista, sest minu arvates teeb inimese ilusaks tema sisemine sära, tema soojus ja tema sisemus kõige laiemas mõttes.

Originaalne, huvitav, hea inimene on minu arvates ilus. Sale mittemidagiütlev naine või tüdruk ongi mittemidagiütlev, ehk hullemgi: ta on mõjutatav, tal ei ole oma mina, vaid ta laseb mingitel trendidel end loksutada. Nii olen mõelnud.

Aga nüüd olen järsku ise samas rattas: mul on eesmärk saada saledamaks. Ma näen vaeva, piiran ja piinan ennast, loobun šokolaadist, headest toitudest ja elu nautimisest selleks, et olla meeste arvates ilus. Võib-olla see kõik väljendab üksindusahastust ja isegi võib juhtuda, et ma suudangi saavutada vastassoo tähelepanu, võib-olla. Kuid siiski jääb küsimus, et miks mehed ikkagi eelistavad kõhnu naisi ning kas nende huvi kaob ka lisanduvate kilodega?

Paksem naine ei pruugi olla tingimata koledam. Nälgimine viib sageli ka elurõõmu - näen seda iseenda pealt. Koos hapramaks muutuva kehaga võib hapraks muutuda ka vaim: ei ole enam samasugust jõudu nagu varem, ei füüsilist ega mõttejõudu.

Ma võin ju olla väga ilus enda arvates, aga on see kõik seda väärt? Kui ma leiaksin tänu sellele hea mehe, siis oleks see kindlasti seda väärt, aga kui tõeline oleks see suhe, kui mina ei ole see, kes ma olen loomulikult, vaid enda näljutatud variant?

Mis meeldib meestele kõhnade naiste juures? Ainus loogiline vastus, mille suudan anda, on haprus. Kui naine on kõhn, siis ta tundub õrnem, nõrgem, hapram, teda on lihtsam allutada, mõjutada, valitseda. Selline tõde oleks päris karm.

Kui elurõõmus tugev naine jätab mehe külmaks ja teda paeluvad aneemilised kõhnad poissnaised, siis kas tähendab see, et ta ei talu tugevaid naisi?

Kas meeste lembus kõhnade naiste vastu on kuidagi loogiliselt ja loomupäraselt seletatav? Minu jaoks on see vastamata küsimus ja tahaksin tõepoolest saada sellele siirast vastust.

Olen lihtsalt nii kurb, et ainus viis jõuda aktsepteerituseni, on kõhnumine. On see ehk sarnane surve, nagu mehed tunnevad, kui arvavad, et naised tahavad (ainult) rikkaid mehi?

Kas oleme üksteisest valesti aru saanud või olukord tõepoolest ongi selline?

Mina igatahes võin öelda ausalt, et rikkus või vaesus ei ole armastuses määrav tegur minu jaoks. Kas teie jaoks, mehed, on saledus määrav?