Miks juhivad meie riiki zootehnikud ja koorijuhid?

Viimase aja intrigeerivamad teemad on loomulikult olnud palgad ja haridus. Kuna nende oluliste eluvaldkondade vahele on tihti segatud ka meie kaunis riigikogu, kes kogu seda suppi kokku keerab. Minul tekkiski küsimus, kas riigi tähtsamaid otsuseid ei peaks juristide, zootehnikute ja koorijuhtide asemel võtma vastu hoopis politoloogid?

Praegu on riigikogus ainult üks inimene, kelle erialaks on märgitud politoloogia. Teaduslik kraad on 22 riigikogu liikmel. Kas selline koosseis saaks järjepidevalt vastu võtta jätkusuutlikke otsuseid? Pigem jääb ikka mulje, et paljud otsused tulevad heale õnnele lootes või on ajendatud muudest tagamaadest, kui seda on riigi tulemuslik juhtimine. 

Justnimelt riigi kui terviku juhtimine ja mitte oma isiklike huvide või ideaalide kaitsmine. Jah, Eesti riik püsib ja see on väga tore, aga ometigi tundub, et just Eesti on Aafrika keset Euroopat. Raha on neil, kes on võimul ja orjad on need, kelle jaoks kõrgemaid kohti ei jätkunud. Isegi meie viljakas maa on kohati kui unustatud kõrb. Aga ise me valisime riiki esindama antud valdkonnas harimatud "targad".

Ma ei arva, et haridus annab kõik vajaliku ja teadusliku kraadiga inimene on A ja O, aga nii nagu arstidel (ja paljudel teistel) on aastatepikkune ettevalmistus just õppimise näol, võiks see olla ka riigi esindajatel. Haridus on kõikidele kättesaadav ja riigiteadusi on meie ülikoolides võimalik õppida. Miks peaks siis valima neid, kes saavad tugineda ainult (hägustele) kogemustele ja mitte teoreetilistele teadmistele riigistruktuuridest, nende arengust ja tegelikest funktsioonidest ning omavahelistest interaktsioonidest?  

Suur osa erialasid, mis on seotud inimeste heaolu eest vastutamisega, nõuavad teaduslikku kraadi ja elukestvat õpet. Kui seadused lubavad riiki juhtima ükskõik keda, kas need seadused siis kaitsevad rahvast? Rahvas valib selle, mida pakutakse. Ei jää muud üle. Õnneks saab meie riigis minna nõia asemel südamekirurgi juurde, aga millegipärast tuleb paljudel oma palk ja heaolu usaldada mõne inseneri või ajakirjaniku kätesse, kelle hobi on riigi juhtimine. Loomulikult on see tore, kui saad oma hobi ja töö ühendada, aga teiste inimeste kulul üle oma võimete tegutsemine pole vist ka kõige üllam eesmärk.  

Ma kindlasti ei väida, et üks või teine riigikogu liige on südamest halb ja võimuahne loikam, vaid rohkem vaatan asja absurdsust. Meie riigis pole mitte mingit põhjust, miks peaks olulisi otsuseid vastu võtma haridusliku baasita mingisuguste kogemuste omajad. Rahvas nii kui nii ei tunne süsteemi ja ei saa aru, missugune otsus on konkreetselt riigi hüvanguks ja missugune erakonna erahuvi ja seda ei peagi rahvas mõistma. Selleks ongi teatud haridusega inimesed. Rahvas tahab usaldada neid, kes riiki juhivad, aga praeguseks on saanud „poliitikust“ sõimusõna.