Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Miks ei soovi tööandjad palku tõsta?

 (95)
Raha
Foto on illustratiivneFoto: Tanel Meos

Kuigi Eestis on arenenud ärikultuur ning head tingimused innovatsiooniks ja ettevõtete rahvusvaheliseks muutumiseks, on meie eduloos ka varjuküljed, mis avalduvad nii kvalifitseeritud tööjõu vähesuses kui ka piiratud ligipääsus riskikapitalile ja teistele vähem traditsioonilistele rahastamisallikatele. Samuti on meil Euroopa ühed madalamad töötasud, mis sunnivad tuhandeid inimesi siit lahkuma nii üksiti kui peredega. Miks ja kuidas oleme jõudnud sellise olukorrani?

Kas teadsite, et 2012. aastal oli Eesti erasektoris üle 50 000 väike- ja keskmise suurusega ettevõtte, mis andsid tööd ligemale 24%-le eestimaalastele ehk täpsemalt 301 000 inimesele? Nemad moodustavad Eesti tööealisest elanikkonnast 35,4%. Samal ajal tootsid eelmainitud ettevõtted aastaga rahvamajandusele umbes 6 miljardit eurot lisandväärtust. Kui veel täpsem olla, siis kõnealused ettevõtted moodustasid kõikidest Eesti ettevõtetest 99,8% ja 74,4% meie majanduse lisandväärtusest.

Toon teile igapäevase näite ühe keskmise suurusega Eesti ettevõtte pealt, kes maksab oma töötajatele näiteks 500-eurost netopalka, kus kogukulu ettevõtjale on 830 eurot ehk 330 eurot läheb riigile maksudeks. Oletame, et selle firma omanik soovib head teha ja oma tööliste palku 300 euro võrra tõsta. Mis sellega kaasneb, kui võtame arvesse tänast maksupoliitikat?

Töötaja netopalk tõuseb küll 800 euroni, ent ettevõtja kogukulu 1360 euroni ehk riik võtab maksudena nüüd juba 560 eurot, mida on 230 euro võrra enam kui enne palgatõusu. Seoses sellega tekib küsimus, kas probleem seisneb keskmise Eesti ettevõtja kasumiahnuses või pigem maksupoliitikas, mis ei näi palgatõusu soosivat?

Seotud lood:

Päeva lõpuks peab ettevõtja oma kasumi kätte saama nii, et see annab piisava aluse avada pood või töökoda ka järgmisel päeval, ilma pankrotti välja kuulutamata. Meie ühiskonna, aga ka töövõtjate eesmärgiks ei saa ega tohi olla ettevõtluse väljasuretamine! Vastupidi, meie eesmärgiks peaks olema ettevõtluse propageerimine ja edendamine, mis ei tohiks baseeruda orjapidamisel.

Antud probleem ei ole siiski aktuaalne suurtele firmadele ja monopolidele, kel puudub sisuline motivatsioon palku tõsta. Viimane tuleneb aga tõsiasjast, et ukse taga on endiselt järjekord inimestest, kes on nõus miinimumpalga nimel ohverdama oma aega ja tervist. Muide, kas teadsite, et möödunud aastal räägiti meedias kümneid kordi, et Eestis ei vasta paljude inimeste haridustase täna enam tööturu vajadustele?

Just see on ebameeldiv tõde ning peamine põhjus, miks meil on puudu oskustöölistest ja üle lihttöölisi, keda tänane majandus enam sellistes kogustes ei vaja nagu vanasti. Töö olemus on viimase 20 aastaga drastiliselt muutunud. On indiviidi enda kätes, kas tõsta oma haridustaset asudes ümberõppele, või jätkata vana rasva peal, mis iga järgneva aastaga järjest õhemaks muutub.

Sellest lähtuvalt ei ole süüdi ettevõtja vaid laisk töövõtja, kes ei taha endale teadvustada 2014. aasta karmi reaalsust, mis nõuab tungivalt oma elu ja väärtuste ümberhindamist. Oleme jõudnud absurdini, kus töötajale parema palga maksmine toob ettevõtjale kaasa ebamõistlikult suured lisakulud ja nõrgendab seeläbi ka konkurentsivõimet, kui kapitali hakkab nappima.

On viimane aeg muuta Eestis täna kehtivat maksupoliitikat, sest see on lihtsalt ajale jalgu jäänud! Viimast võiks ka Konservatiivne Rahvaerakond endale teadvustada ja loobuda proportsionaalse tulumaksu propageerimisest, ent sellest lähemalt juba järgmises artiklis. Kui ettevõtja maksab oma töötajale näiteks 1000-eurost netopalka, siis võiksid maksud olla väiksemad või maksuvaba tulu oluliselt suurem.

Mõelgem selle peale, et riik saab raha tarbimise näol nii või naa tagasi, sest sellisel juhul kaob krooniline vajadus korjata mustadeks päevaks sääste, mis on tänase maksupoliitika varjukülg. Muide, ka viimast ei saa suurem osa eestimaalasi endale lubada, sest säästmiseks ei jää lihtsalt midagi üle! Paindlikum maksupoliitika võimaldab igal kodanikul inimväärsemalt elada ning annab ühtlasi ka ettevõtjatele selge signaali, et palgatõus ei ole ettevõtte allakäigu katalüsaatoriks.

On üldteada tõsiasi, et paremini tasustatud töötajad on oma ettevõttele lojaalsemad. Samuti tugevneb neis valmidus end erialaselt täiendada, et säilitada enda jaoks sobilikku ja soovitud töökohta. Tänastes tingimustes napib uuringute ja statistika põhjal keskmisel eestimaalasel nii motivatsiooni kui oskusi, et vastata 21. sajandi majanduse nõuetele.

Loe veel

On aeg jätta emotsionaalne jutt nõukogudeaegsest ideaalsest tööturust, kus kõigil oli töö ning võrdlemisi võrdväärne palk. See aeg on pöördumatult ümber saanud ning võrdväärne töötasu on siinkohal pigem ühiskonna allakäigu mootoriks. Just palgataseme erinevus kannustab inimest progressi ja edu nimel töötama, et homne päev oleks parem - nii talle kui oma perele ehk parem Eesti meile kõigile. Viimane on irooniline seetõttu, et selline loogika peaks olema arusaadav ka Reformierakonnale, mis on muutunud stagnatsiooni ja allakäigu ikooniks.

Lõpetuseks saagem aru, et majandusest saab kõik alguse. Tegelikult on artikli alguses püstitatud küsimusele olemas väga lihtne ja ratsionaalne vastus. Nimelt pärsib tänane maksupoliitika meie rahvusmajandust. Arvan, et pärast jäiga ja vananenud maksupoliitika ümberhindamist kaob pikapeale ka olukord, kus suurem osa tööandjaid tahavad oma töötajatele miinimumpalka maksta.

See muutub pigem ühiskondlikult tunnustatud tööandja seisuse indeksiks, millega hinnatakse ettevõtte jätkusuutlikkust aga ka konkurentsivõimet. Samas, kui ka pärast selle süsteemi juurutamist soovib keegi veel miinimumpalka maksta, siis ongi tegu ehtsa puukettevõtjaga, kelle koht on pigem Bangladeshis kui Euroopas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare