Miks Eesti ei karista kurjategijaid?

Olles ise hiljuti välismaale kolinud, ärritavad mind aina rohkem ja rohkem Eesti riigi ebaõiglased karistused. Iga päev võib uudistest lugeda uusi ja hirmuäratavaid lugusid tapmistest, peksmistest ja röövimistest.

Karistused nende tegude eest on samas lausa naeruväärsed. Uudis 16-aastase
koolipoisi poolsurnuks peksmisest ning seejärel raudteele lohistamisest lõi
mind pahviks. Imestasin eriti, kui lugesin, et politsei sõnul on tegemist enesetapuga ning need samad peksjad on edasi vabaduses ja nendega ei võetagi midagi ette.

Samamoodi läks ka Maidu Saaliga, kes tappis oma joomakaaslase, kuid pandi seejärel vaid üheksaks aastaks vangi ning lasti sealt veel kolm aastat varem välja ka. Tasub mainida, et meest on varem juba kümme korda kohtulikult karistatud. Kas nüüd siis arvatakse, et ta on mõistuse pähe võtnud?

Lugedes kommentaare nende hirmuäratavate uudiste alt, on selline käitumine enamiku arvates ebanormaalne. Kuidas aga riigipead seda ei märka?

Vaid mõni päev tagasi hukati USA-s Virginia osariigis naine, kes tellis oma mehe ja kasupoja mõrva. Ma ei taha sellega öelda, et ka Eestis tuleks rakendada surmanuhtlus, kuid kui Virginias saab juba ainuüksi mõrva tellimise eest surmanuhtluse, siis mis veel tapmisest rääkida.

Inimene, kes on võimeline teist tapma, on minu silmis ebanormaalne ja vaimselt haige ning sellised paranevad harva. Samamoodi mõisteti Inglismaal 12 aastaks vangi eestlane, kes röövis juveeliäri. Eesti riigis aga ei saa isegi tapmise eest nii pikka karistust.

Kas see siis ongi normaalne? Viimasel ajal arutletakse palju ka selle üle, kuidas kutsuda Eestisse tagasi välismaale tööle ja elama läinud kodanikke. Ma arvan, et ka eelnev sisaldab põhjuseid, miks Eestisse tagasi ei tulda. Kes meist tahaks elada riigis, kus kurjategijaid ei karistata?