Minule tekitab muret nimelt arstide käitumine. Minu perega ja lähituttavatega on mitu asja juhtunud, mis paneb mõtlema, et arstid ei hooli ravimisest ja tahavad patsiendist võimalikult ruttu lahti saada. Kui nii, siis miks üldse arstiks hakati?

Esimene näide. Minu õel on kõhu peal suur kahtlane sünnimärk. Õde läks sellega perearsti juurde, kes saatis ta edasi spetsialisti jutule. Spetsialist vaatas lihtsalt sünnimärki ja ütles kohe, et tuleb minna lõikusele. Minu õde polnud sellega nõus, kuna enne peaks ikka uurima, kas on halb sünnimärk, aga arst ei vaevunudki uurima tagamaid, vaid kohe tahtis lõikama hakata, kui võib-olla pole vajagi.

Teine näide. Sõbrannal olid kevadel paar nädalat või rohkemgi alakõhus, emaka piirkonnas valud, tihtipeale päris hullud. Sõbranna läks erakorralise naistearsti juurde, seal vaadati ja öeldi, et ei näe midagi, tundub korras olevat ja diagnoosiks pandi ovulatsiooni valud. Kes natukenegi teab sellest ja on seda sõna kuulnud, teab, et ovulatsioon ei kesta nädalaid, vaid paar päeva. Aga nagu näha, ei vaevunudki arst uurima. Alakõht on ikkagi "naiste asjade" piirkond, aga kuna sealt abi ei saanud, läks sõbranna perearsti juurde. Perearst katsus natuke ja ütles, et gaasivalud. Kõige lihtsam asi, aga sõbrannal kõht käis ilusti läbi jne. Ja kujutage nüüd ette kui palju siseorganitega seotuid haigusi võib olla seotud kõhuvaludega! Ma ei taha, et kellelgi tingimata peab olema mingi raskem tõbi, aga asi on põhimõttes. Kui asi ei parane, siis peaks ikka täpsemalt uurima. Küll ja küll on neid juhtumeid, kus mingi raske haigus avastatakse alles lõppstaadiumis ja siis ei anna enam midagi teha. Enne aga ei vaevu ju keegi uurima.

Kolmas näide. Mul on olnud kaua aega probleeme sellega, et käin tihti vetsus pissil, valus pole, põiepõletiku tunnuseid pole. Rääkisin murest perearstile. Ta lasi teha uriiniproovi, see oli korras ja siis ütles, et tegelikult selline probleem on naistearsti pärusmaa. Läksin siis naistearstile, sest see pole normaalne, kui inimene käib väga tihti pissil. Naistearst tegi oma tavapärased protseduurid ja kui lisaks sellele küsisin oma probleemi kohta, ütles ta, et selliste asjadega tegeleb perearst. Üks saadab ühte kohta, teine tagasi, kumbki täpsemalt ei viitsi uurida. Üldiselt olen ma terve inimene ja ei arva, et mul tõsine probleem on, aga igaks juhuks tasuks ju uurida, enne kui hilja, Aga jällegi, arste ei huvita.

Neljas näide. Mees jäi tõbiseks, algul kurk, köha, nohu ja siis hakkasid hullud peavalud. Kuna olid põskkoopa põletiku tunnuseid, siis mõtlesime, et äkki ongi see. Mees läks arsti juurde, arst kuulas, vaatas kurku ja ütles, et praegu on selline viirus. Võib-olla ongi, aga kirjutas antibiootikumid ja kutsus järgmine nädal tagasi. Põskkoopa põletiku kahtluse tõttu katsus arst nina ümbrust ja ütles, et ei ole põskkoobas. Röntgenisse aga ei saadetud, et kindel olla. Aga kas tõesti katsumisega saab kindla diagnoosi öelda?

Mees läks järgmisel nädal uuesti arsti juurde, endiselt köhis ja nohu oli. Arst ütles, et nüüd olete terve, köha ja nohu on veel ainult jääknähud ja rohkem tagasi ei kutsunud. Lubas mehel isegi tööle minna. Nüüd on sellest mitmed päevad möödas ja mees ikka köhib, päris koledasti. Siis on tal veel pidevalt kõrvad lukus. Nii palju kui internetist uurisime, võib see olla madalast vererõhust. Kõvasti madalam tavalisest see oligi. Lisaks on mehel kaal palju langenud, kuigi sööb korralikult. Kuna ei sobinud nii hilja õhtul enam arstile helistada ja küsida, siis mõtlesime, et ootame järgmise päevani. Nagu arvasingi, öeldi, et haiguse järelnähud. Aga kes ütleb, et just nüüd, kui organism veel nõrk, ei võinud mingi tõsisem asi välja lüüa. Arst ütles ka, et mõned on neli nädalat sama asjaga kodus. Aga kas see on normaalne, et haiguse järelnähud kestavad nädalaid? Minu meelest mitte. Näen ainult, et ei viitsita tegeleda asjaga. Näiteks võiks kas või igaks juhuks vereproovi võtta, et näha, kas põletik on läinud. Aga nii palju kui netist infot sai, on mitmed tõsisemad haigusd seotud vererõhuga ja kaalu langusega, aga ilmselt ei hakka arst neid uurima. Jääb üle vaid loota, et kõik on siiski korras.

Nii palju kui ma lapsega või ise oleme arsti juures käinud, siis alati on öeldud, et praegu on selline viirus, praegu on selline viirus. Kui laps väiksem oli, siis oli mu lapsel igal kuul või tihedamini köha. Riides käis normaalselt. Käisime ka arsti juures. Üks kord oli köha väga hull, õnneks saadeti röntgenisse ja selgus, et oli kopsupõletik. Aga teised korrad on ka üsna hull köha olnud, õnneks mitte kopsupõletik, aga kui laps on pidevalt suures köhas, ei saa ju asi ainult külmetuses olla. Kuigi kui arvestada, kui kiiresti arst lapse terveks tunnistas, pole ime, et köha tagasi tuli. Kuna arstilt abi ei saanud, tuli jälle netis uurida. Sain siis teada, et kui kogu aeg köha ja tihti ka nohu on, võivad adenoidid olla. Järgmine kord uurisin arstilt, kes saatis meid kurgu-kõrva-ninaarsti juurde. Seal ka natuke vaadati ja öeldi, et oh jah, on kyll adenoidid suuremad, aga praegu pole vaja operatsiooni teha. Eks näis, mis saab aasta pärast saab ja kirjutati mingi rohi, mida sai Tallinnas apteekist kas ainult tellimisega või mõnes üksikus. Lõpuks saime rohu kätte pärast paljusid apteeke.

Nagu arvata oli, tuli mingi aeg köha tagasi ja uurisin veel. Siis lugesin allergiatest ja muust. Natuke sain targemaks, leidsin võimaliku põhjuse ja kõrvaldasin selle. Hiljem küsisin ka arstilt, kas see võis sellest olla. Arst ütles, et oh jah võib küll. Õnneks pärast seda nii tihedalt pole köhasid olnud.

Selline arstide suhtumine on üsna jube. Öeldakse, et vist on see, oletatakse, saadetakse spetsialistide poole, kust saadetakse perearstile tagasi ja öeldakse, et see ei käi nende töö alla. Loodan, et inimesed püsivad terved ja ei pea oma närve kulutama arstil käimisega ja muretsemisega. Kõige kasulikum on hoopis ise arstiks hakata, siis saab oma perele abi anda ja leida, kui tõesti midagi viga.