Mida teha, kui naaber lolliks keerab?

Viimane ere kogemus korterieluga seoses on ühe vanema härraga. Nimelt ei meeldinud mehele, et kuulan lõuna ajal mõnikord muusikat, mida õrnalt tema valdusesse kosta on. Mainin siinkohal, et oman üsna kesist seitsme aasta vanust muusikakeskust. Naaber läks oma nõudmistega nii kaugele, et pöördus politseisse. Asi tundus võtvat karme pöördeid.

Minu ees oli mitu valikut: lõpetada täielikult igasugune muusika kuulamine, teha ise avaldus ahistava naabri kohta või korraldada vanahärrale omakorda mingi sigadus. Kõige rohkem kripeldas hingel see viimane variant – oleksin hea meelega ta ukse taha mõne koerajunni toonud või aerosooliga postkastile memo kirjutanud. Ma tean, mida te arvate – lapsik. Ja teie rõõmuks sain ka ise sellest aru.

Vahutasin omaette kasvavast vihast ja osalt ka hirmust eesootava trahvi ees, kui politsei tuvastab mingi avaliku korra rikkumise ja naabri rahu häirimise. Osa mu halvast enesetundest sai enda kaela elukaaslane, kes suutis ometi igati neutraalseks ja normaalseks jääda. Koos jõudsime arusaamisele, et jaanalinnuna pea liiva alla peitmisel pole mõtet. Kutsusime omakorda kohaliku konstaabli sündmuskohale, et ta toimuvale hinnangu annaks.

Naispolitseinik saabus ning kuulas heli erinevatest punktidest. Alustas trepikoja koridorist, liikus edasi minu korterisse ja lõpetas vanahärra ruumides. Kuulsin veel ukse vahelt naabri pettumust: "Te pidite ju mind aitama!" Selle peale vastas korrakaitsja, et heli jääb päevamüra piiresse ja ta ei saa keelata muusika kuulamist päevasel ajal ja mõistlikkuse piires.

Olin õnnelik, et lugu nii kerge lahenduse sai, kuigi mingil hetkel oleksin oma ülekeevate emotsioonide tõttu iseendale paraja käki keeranud.

Varasemalt on veel naabritega kaklemist olnud. Tookord sai teemaks ühiskasutatav tee, mille haljasala nad kiivalt kaitsta proovisid. Et tegu oli eriti järsu V-kujulise kurviga, siis paratamatult masinad lõikasid veidi seda hinnatud mururiba. Ühel õhtul koju sõites avastasin õudusega, et too kolmnurk on ääristatud mõneteise sentimeetri pikkuste metalloradega. Tänasin õnne, et pimedas ei saabunud – oleksin kõik auto neli rehvi kenasti puruks sõitnud.

Hetkeline rõõm asendus kohe vihaga. Tormasin neid ajuvabasid orasid sealt välja tõmbama. Naaber oli kõva vaeva näinud ja orad omakorda veel pigiga kokku määrinud. Sikutasin ja lõin jalaga neid kümmet nuhtlust seal. Suutsin raske võitluse käigus töökingad üsna ära räsida. Muidugi ilmus too paigaldaja oma rõdule, kus kukkus minu poole pilduma venekeelseid ebatsensuurseid väljendeid. Ma ei lasknud end häirida ning purssisin oma vigast vene keelt talle vastu. Mõnda aega üritasid nad sinna veel vanu autorehve n-ö kaitseks toppida, kuid ka need sai kõrvaldatud.

On huvitav seaduspära uude kohta kolimisel: ennast on vaja üsna tugeval moel kehtestada. Muidu süüakse ära su enda närvid ja tagatipuks kannatab pere ka.