Meie endi varjatud mõtted ehk lapsesuu ei valeta

Lapsed räägivad avalikes kohtades piinlikke jutte mitte seepärast, et nad oleks rumalad. Nad on hoopis liiga targad. Nad ei ole veel selgeks saanud rumalat kommet asju valesti nimetada, vaid räägivad kõigest otse ja ausalt.

Vahel küll tõepoolest teevad lapsed ka lihtsalt liiga suuri üldistusi. Nagu minu vanem poeg, kes kolmeaastaselt arutlema hakkas, kes on mees ja kes naine. Tüdruk on naine, poiss on mees, vanaema on naine, vanaisa on mees, jne, jne. Teema oli huvitav ja seda arutati ka tänaval ning ühel hetkel näitas kolmeaastane näpuga meie ees kõndivale turskele pikajuukselisele nahktagi kandvale mehele ja teatas kõlava häälekesega (miks küll lapse hääl just sellises olukorras nii kandvaks muutub?): "Emme, aga see seal on naine!" Hoidsin natuke aega hinge kinni ja siis selgitasin vaikselt, et pikad juuksed ei ole veel sootunnus. 

Teinekord kõndisime sõbrannaga tema väikest tütart kärus sõidutades ringi. Tütar õppis just esimesi sõnu ja kõik neljajalgsed olid tema jaoks "kiisud", kõik sulelised aga "kanad". Põhimõtteliselt oli tal ju asi selge ja loogika paigas. Kui aga meile jalutas vastu priske kiilanev isand, hiiglaslik dogi rihma otsas, siis tekitasid küll pisut kohmetust lapse kilked: "Kiisu! Kiisu!" Võõras isand heitis meile kurje pilke, aga õnneks lohistas hiiglaslik nohisev lemmik ta kohe kaugele minema.

Enamasti siiski valmistab lapse jutt meile piinlikust mitte sellepärast, et ta midagi otse valesti ütleks, vaid pigem sellepärast, et ta räägib asjadest, millest mingil põhjusel ei ole viisakas avalikus ruumis rääkida. Minu noorem laps, 6-aastane, on näiteks võõras koolimajas pidulikul üritusel küsinud jõululaada pipargogileti taga seisvalt pedagoogilt ikka sellesama kõlava ja kandva häälekesega: "Vabandage palun, kus siin pissida saaks?"

Seedetrakti probleemidega arsti juures käies polnud minul vaja lapse sümptomeid üles lugeda, vaid ta esitas need valges kitlis prouale ise selgelt ja üksikasjalikult. Lisaks tahtis ta teada, "kuidas selle haiguse nimi oleks?" Lõbustatud arsti poolt öeldud keerulise kolmeosalise nimetusega ta siiski õnneks kohe hakkama ei saanud. Muidu oleks seda tõenäoliselt hiljem ka võõrad inimesed kuulnud. 

Kidakeelsus minu lapsi tõepoolest ei vaeva. Sama noorem laps on võimeline käratama tänaval, bussipeatuses või fooritule taga sedasama, mida mina küll mõtlen, aga välja öelda ei julge: "Jälle nad suitsetavad siin teiste nina all! Nii ei tohi!"

Mõnikord ma mõtlen, et seep see ongi - et kui lapse poolt öeldu meile piinlikkust valmistab, siis tegelikult on tegu meie enda mõtetega, mida me varjata tahaksime, aga lapsed välja ütlevad.