Mehed, saage juba ükskord täiskasvanuks!

Meie isadepäev möödus väga kurvalt. Isa lubas tulla lapse lasteaeda isadepäeva peole ja laps valmistus selleks hoolikalt. Õppisime õhtute kaupa luuletust deklameerima ning meisterdasime lasteaias ühisel üritusel isale kingitust. Kui see pidu kätte jõudis, siis isa kohale ei tulnud. Laps oli täiesti endast väljas, nuttis ja keeldus esinemast.

Olgu, isa laekus lõpuks - siis, kui pidu läbi oli. Selleks ajaks olid ka nutud nutetud ja etlemised eteldud. Oma kingituse sai ta kätte, võttis varasemate kokkulepete kohaselt lapse ja läks temaga linna peale. Aga... 

Isadepäev on umbes kord aastas, miks ei võiks kasvõi siis õigeks ajaks kohale jõuda? Mind ei oleks selline käitumine tohtinud tegelikult üllatada. Varasematel aastatel on seda ikka korduvalt ette tulnud ja siis olen ma alati, nagu hoolas vanaema ikka, taganud väga mitmete varuvariantidega selle, et isa hilinemisel või sootuks puudumisel laps seda väga tähele ei paneks.

Olen alati ise organiseerinud isa ja lapse kohtumisi, olen hoolikalt hoidunud lapsele nende kohtumiste (minust mitte olenevaid) ootamatuid ärajäämisi kuidagi kritiseerimast. Olen hoolitsenud selle eest, et lapsel oleks isast positiivne kuvand. 

Sest isa ise ei hoolitse selle eest üldse. Kui ma teda tagant ei torgiks, hilineks (ja on ka hilinenud) ta enda ja lapse kohtumistele tunde ja isegi päevi. Seekord ma ei torkinud ja tulemuseks olid lapse pisarad. 

Enda jutu järgi lapsest justkui hooliv mees käitub oma "hoolivust" realiseerides nagu oleks ise laps - või veel hullemini. Ja nagu ma kuulnud olen, on paljudel lapse isadest lahku läinud emadel sama mure. Nad ei takista lapse ja isa kohtumisi, kuigi mõned kibestunud isad võivad nii väita. Vastupidi, nad on ise nende kohtumiste eest kõvasti hoolitsenud. Nad ei protesti isegi puuduliku või viibiva elatisraha pärast.

Paljud on tunnistanud, et lepiksid oluliselt väiksema elatisesummaga, kui vaid isa lapsega rohkem tegeleks. Ja päriselt tegeleks, mitte nii, et vaid pühapäeval kinno ja loomaaeda ja ohjeldamatult kommi. Kui isa last ikka kasvataks ka. Räägiks, kuidas maailma asjad on ja mis reegleid peab järgima. Et diivanil ei tohi saabastega hüpata ega koera kõrvust sikutada. Pahatihti saab laps lahus-isaga koos olles kasvatuse osaliseks alles siis, kui isale tekib uus naine, kes siis omakorda hakkab reegleid ja piiranguid kehtestama. 

Isa seda ei tee. Miks ta peaks? Lapse inimeseks kasvatamine pole tema vastutusel. Selline Nipernaadist isa ei vastutagi üldse mitte millegi eest.

Ja nii ongi ema see kuri ja keelav, harvanähtav aga isa hea. Ja väärtushinnangud, mille laps saab, on, et lõbutsemine ja kõikelubatavus on ideaalid ja reeglid on lollidele või äärmisel juhul arusaam, et argipäev on paha.

Isad, kui te nüüd ise natuke selle üle järele mõtlete - kui te vaatate kasvõi kellegi võõraid võsukesi avalikus ruumis halvasti käitumas - kas teile meeldiks, kui teie lapsi keegi samamoodi vaataks? Aga kahjuks selline kasvatusstiil, et pühapäevaisa lubab lapsele kõike, just noori marodööre toodabki. 

Vanasti oldi veendunud, et range isa ja leebe ema kasvatavad hea lapse. Samuti, et meest sõnast, härga sarvest - kuhu see nüüd kadunud on? Isad - miks te oma lastest ei hooli? Miks te sõna ei pea? Miks te oma lapsi ei kasvata? Miks te ise nii lapsikud olete? Kas ei oleks nagu aeg juba kord täiskasvanuks saada? Äkki oleks siis ka purunenud perekondi vähem.