Kui mees joob ja muutub lolliks, on see jube, aga uskuge mind, et kui seda teeb naine, siis on see kordades hullem. Kindlasti on iga juhtum erinev ja räägin vaid enda kogemusest: naise lemmikuks on kujunenud vein ja seda sellistes kogustes, mis laseb häälepaelad valla, muudab nii vaimselt kui ka füüsiliselt vägivaldseks ning lõpuks paneb pildi tasku. Seda praktiliselt iga päev ja süstemaatiliselt, ühe ja sama stsenaariumi järgi.

Pärast tööpäeva lõppu on vaja kohe hakata veini kummutama, sest see pidavat olema viis, kuidas tema oskab lõõgastuda. Ja polekski midagi hullu, kui ta piirduks paari pokaaliga, aga juua igal õhtul vähemalt kaks pudelit... see tähendab meie lapsele ja minule seda, et me peame nägema, kuidas ema ja elukaaslane hävitab ennast ja koos sellega ka meid.

Psühhoterror, mis sellega meie mõlema aadressil kaasneb, ei kannata mingisugust kriitikat ja selle kohta olen üritanud öelda, et loll jutt suhu tagasi, aga sellest ju aru ei saada. Pigem on reaalsus see, et lõpuks tullakse mulle käte ja jalgadega vehkides kallale ja inimene kujutab ette ma ei tea mida. Järgmine päev ei mäletata loomulikult mitte midagi ja kui püüan tema tegevusest rääkida, siis ei pidavat see võimalik olema!

Tihti mõtlen, et kas ma olen mees või supinoku, ja miks ma lasen lapsele ja endale nii teha, aga ei leia olukorrast väljapääsu. Elame korteris, mis on ostetud pangalaenuga ja asub sellises kohas, et müüa on seda võimalik ainult nii, et võlg panga ees jääb ikka. Palk ei võimalda üürida korterit ning kuskile mujale elama minna pole võimalik. Adun olukorda täielikult – et kannatavad kõik ja eelkõige meie laps, aga väljapääsu ei leia.

Ootan teie kommentaare ja nõuandeid, head lugejad!