Esimene mälestus puudutab koolivormi ning aktusele minemist. Minu väike lapsemõistus arvas, et kool on midagi väga suursugust ja erilist ning kooliskäimine saab osaks vaid valitutele. Sellel päeval tundsin end oma lasteaias käivast õest palju targema ja tähtsamana. Ma tahtsin kõigile näidata, et olen nüüd koolilaps.

Ideaalselt sobis selleks minu arvates koolimütsi kandmine. Kahjuks paistis sellel päeval soe sügispäike ning vanemad ei lubanud minul sellise ilmaga koolimütsi pähe panna. Ei aidanud ka seletamine, et ilm võib muutuda ning mul võib kooliteel külm hakata. Igal juhul minu uus koolimüts jäi 1. septembril koju. Olin väga kurb, et ei saagi oma koolilapse staatust ning "suureks inimeseks olemist" teistele näidata. 

Teine seik meenub kooliaktuselt. Seal oli mingi näidend loomadega, kus üheks tegelaseks oli hunt. Mingil põhjusel tekitas hunt minus hirmu ning hakkasin aktuse kestel nutma. Päästerõngaks osutusid vanemad, kes mu sülle võtsid, lohutasid ning kommi pakkusid. See nututuju ei läinud mul üldse ruttu üle ja jonni jätkus kauemaks. Nii palju siis suureks olemisest!  

Head  kooliaastat kõigile!