Samas peaks aga laste kasvatamist tänases Eestis kindlasti rohkem väärtustama kui seda praegu tehakse. Kus siis lahendus on? Mainitud soodustused vanematele, pluss lastetusmaks kõigile ülejäänutele oleks justkui õiglane. Aga minu jaoks on vastamata üks oluline küsimus. Kes on õieti lapsevanem?

Varem oli see kuidagi lihtsam. Enamik perekondadest sarnanes ühele mudelile: ema ja isa (kes on omavahel abielus) ning nende kaks last. Algul elavad kõik koos ühise perena, siis lahkuvad lapsed kodunt, loovad oma pered, ja hoolitsevad oma pensionile läinud vanemate eest nende surmani. Kõik on ilus.

Kuid elu on muutunud, endised peremudelid lagunenud ja asemele on tulnud kõikvõimalikud muud kirevad variandid: üksikvanemad ja lihtsalt üksikud inimesed, geipaarid ja kommuunid, eraldi elavad vanemad, kärg- ja kobarpered, laiendatud pered; lapsed, keda kasvatavad vanavanemad või sugulased, vanemad, kes elavad välismaal ja kohtuvad oma lastega vaid mõned korrad kuus jne. Inimesel on õigus valida, milline variant sobib just tema jaoks kõige paremini. Iga pere on keeruline, igaühel oma variatsioonid, ja kõigi kohta ei saa ühte ja sama seadust rakendada.

Kuidas siis tõmmata piir lapsevanema ja lastetu inimese vahele? Kui väärtustada ainult bioloogilist vanemlikkust, jääb täiesti tähelepanu alt välja, mis selle lapsega pärast sünnitusmaja edasi saab. Bioloogilised vanemad (kas sealhulgas ka isad, kes oma (sageli erinevate emadega) saadud lapsi kunagi näinudki pole?) on justkui täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed, keda peab kõigiti austama. Fakt, et nende lapsed elavad poolikutes peredes, võib-olla isegi vaesuses ja ebanormaalsetes tingimustes — või viiakse hoopis välismaale, kasvatatakse üles teiste inimeste poolt — jääb täiesti kõrvaliseks.

Hooletusse jäetud ja vaesuses elavaid lapsi on meil palju, aga nende saatus pole enam kellegi asi. Sünnitati ära, iive kasvas — korras! Edasine pole oluline. Kas tõesti kvantiteet on olulisem kui kvaliteet? Kellele seda massi tarvis on, mis varsti ise riigi ja kaasinimeste abi vajab (sest vaesus teadupärast sünnitab vaesust)?

Lapse saamine pole siiski sama mis poest potilille ostmine. Esiteks on selleks vaja kahte inimest, kes on omavahel kokku saanud, armunud ja otsustanud koos jätkata — see kõik on vajalik, et oleksid üldse eeldused lapse saamiseks. Me ei eelda ju, et üksikud inimesed hakkaksid juhuslike partneritega lapsi tegema. Teiseks peavad mõlemad seda last soovima. See soov polegi nii endastmõistetav, sest sellega on seotud nii materiaalsed kui ka terviseriskid.

Lisaks eelnevale on lapse saamine ikkagi kahe inimese vaheline intiimne teema, ja kellelgi võõral — isegi mitte lähisugulastel — ei ole ilus oma nina sellesse toppida. Paljud meist on kuulnud küsimusi stiilis “noh, last tegema ei hakka veel või?” Kas need küsijad ei anna endale aru, kuivõrd ebadelikaatse küsimusega on tegemist? Me ei pea ju viisakaks rääkida haigustest, seksist, sissetulekutest, usulistest ja poliitilistest veendumustest. Lapsesaamise teema puudutab peaaegu kõiki neid valdkondi. Miks siis selles urgitsemine oleks justkui lubatud? Üks asi on termin “eraelu puutumatus”, teine asi aga lihtsalt inimlik viisakus.

Samas on meil palju inimesi, kes, olles lastetud, on samal ajal ka lapsevanemad. Kuna meil on tekkinud uus peremudel “sinu lapsed, minu lapsed, meie lapsed”, siis on sagedane olukord, kus lapse tegelik kasvataja pole tema bioloogiline vanem, vaid nn kasuema või -isa. Isegi kui see inimene on lapse arengusse nii ajaliselt kui rahaliselt palju panustanud — kui tal bioloogilisi lapsi pole, on ta ametlikult siiski see vihatud “lastetu”. Elunautleja ja tarbimishull, kelle peale saab näpuga näidata, kes on süüdlane meie negatiivses iibes ja eestlaste väljasuremises ning kellele on kindlasti vaja ka lastetusmaks peale panna. Bioloogiline lapsevanem võib aga elu lõpuni rinnale taguda, et on lapse ilmale toonud, kuigi sellega tema panus võib-olla ka lõppes.

Lapse sünnitamine ei tähenda automaatselt, et nüüd on riigil juures tubli maksumaksja (kuidas ma tegelikult vihkan seda sõna!), kellest on tuge ja rõõmu nii riigile kui ka vanematele. Laps võib sündida puudega või invaliidistuda elu jooksul, laps võib osutuda ise selleks, keda riik peab ülal pidama (juba nimetatud invaliidid, aga ka näiteks vangid või sundravil narkomaanid), laps võib kaduda kõigi nelja tuule poole laia maailma, kust keegi teda enam üles ei leia… Mis saab vanemate ülalpidamiskohustusest siis?

Lapsest endast võib saada (üksik)vanem, kes oma lastegi toitmisega hakkama ei saa ning kelle jaoks pensionäridest isa-ema on vaid lisakoormaks kaelas. Ja võib ka juhtuda — annaks jumal, et seda meiega kunagi ei juhtuks! — et vanem elab oma lapsest kauem.

Kuna Eesti ei ole mingi isoleeritud kapsel, vaid asub ikka endiselt planeedil Maa, siis allume me samadele seadupäradele nagu kõik teisedki. Oleme ikkagi osa tervikust ja fakt on see, et maailm seisab ökoloogilise katastroofi äärel. Iga päev sureb nälga Tartu suuruse linna täis inimesi. Maakera ei suuda varsti meid kõiki enam toita. Me peame oma ninaotsast kaugemale vaatama. See, et Konsum on toitu täis, ei tähenda, et nälg meid ei ähvarda. Kui mitte veel kümne, siis näiteks 20 aasta pärast võib saabuda hetk, mil kilo leiba on rohkem väärt kui kilo kulda.

Me muretseme, et eestlasi ei sünni juurde, samas vaatame rahuliku pealt, kuidas juba olemasolevat eestlased siit lahkuvad — lähevad koos peredega, koos lastega. Võib-olla peaksime hoolima rohkem olemasolevatest inimestest? Milleks neid siis juurde sünnitada, kui nad nagunii siia ei jää? Praegu pole meil oma lastele tööd pakkuda, hiljem võib-olla ka süüa mitte. Seega, vajadust uute inimeste järele meil justkui pole. Küll aga on vajadus hoolimise ja elujärje parandamise järele.