Märkasin inimest ja päev muutus kohe kaunimaks!

Pärastlõunane sõit bussis kodu poole. Vihma oli just tulnud, ilm ja meeleolu sombune. Väsimus, tülpimus, puhkuseni oli jäänud veel mitmeid tööpäevi.

Paljude sõitjate seas köitis minu tähelepanu ees istuv tütarlaps. Vist eelkõige seetõttu, et ta oli minu tütrega ühevanune - nii 11-13 aastane.

Märkasin, et tütarlaps vaatab mureliku pilgu ja ärevusega vasemale-paremale bussiaknast välja ja räägib tihti telefoniga. Tähelepanu äratasid ka tema käes olevad kaubanduskeskuse uhiuued kilekotid, sest sellenimelist kaubanduskeskust meie kandis ei ole. Jõudsin järeldusele, et laps ei ole kohalik.

Buss tiirutas mööda linna, ühest peatusest teise. Midagi minu sees sundis pöörduma tütarlapse poole, et küsida, kus peatuses ta soovib väljuda. Vastusest selgus, et ühe üldtuntud kaubanduskeskuse peatuses, millest olime ringiga juba mitu peatust tagasi mööda sõitnud. Järgnev tee viis aga juba linna lähedal asuvasse alevisse.

Minu soovitusel väljus tütarlaps järgmises peatuses, et tagasi minna. Õnneks tuli tal tagasi minna vaid kilomeeter-poolteist. Vastasel juhul oleks ta sõitnud paarikümne kilomeetri kaugusel olevasse alevisse, kust loomulikult ei oleks olnud probleemi mingil ajal ka tagasi linna sõita.

Millegipärast - ise ka aru ei saa, miks - kuid kui väljusin bussist, oli päike välja tulnud, enesetunne reibas ja päev palju kaunim. Ei tea küll, mille pärast? Vist seepärast, et märkasin enda kõrval inimest.