Maksaksin vee eest rohkem, kui paraneks ka kvaliteet

Vee hind on üks igati tore ja mõnus majanduspoliitiline keerutamise teema. See on ühelt poolt justkui rahva nimel kulakutel kõri pihus hoidmise teema ja teisalt infrastruktuuri nimel kasumiteenimise ja börsiedu küsimus.

Seetõttu ei tahagi abstraktse ja kontekstist väljarebitud hinnaküsimuse kui sellise peal peatuda, vaid läheneda asjadele teisiti.

Ise juhiksingi seega tähelepanu vahest kõige olulisemale — vee kvaliteedi küsimusele. Kui astuda sisse Tallinna Veesse, siis on puhastusjaama puhul tegemist pigem suhteliselt tagasihoidliku arendusega — paar vanni ja kõik. Tõsi, tagasihoidlik on ka elamutesse jõudva vee kuupmeetri hind, mis arvestades miljarditesse ulatuvaid trassi väärtusi ja kõrgeid halduskulusid ei tundugi eriti kõrgena.

Lausa ime, vahel minugi arvates, et see järvevesi isegi mõnekümne krooniga tuhande liitri kohta selliselt läbipaistva ja puhtana meie lauale jõuab. See ongi minu arvates peamine küsimustiku sõlmpunkt. Kas tegemist on üksnes pesuvee või ka joogiveega? Selleks, et vee kvaliteet oleks parem, oleksin ma nõus ka iseenesest omalt poolt palju rohkemgi maksma. Pigem pooldaksin arusaama, et antud kasuminumbrite olemasolul võiks veehinna kasv olla ka kiirem, kui paar protsenti, kuid sellega võiks kaasneda ka mõningane kvaliteedi paranemine ja seda võiks rahvale hinnatõusu selgitusena ka välja pakkuda. Niiviisi oleks pingeid vähem.

Seega on minu arvates hinnatõus esitatud liiga nõrga avaliku turunduse tahuga, mis ettevõtte teenuste müügis on samuti oluline. Loomulikult ei taha ma siinkohal kritiseerida väga teravalt praeguse vee kvaliteeti selles mõttes, et mujal Euroopas oleks vee kvaliteet parem. Näiteks Hispaanias on see sageli lausa kollakat värvi ja Skandinaaviaski pole vee kvaliteet parem. Siiski olen ma veendumusel, et kuskil neis riikides pole vesi päris igapäevase joogikõlblikkusega ja eriti lõunamaades ostetaksegi vett poest.

Seetõttu pole ma kunagi ise teinud kära otseselt ainult vee hinda arvesse võttes. Lisatigi on mu mõningad suhted Tallinna Veega olnud sümpaatsed ja nende vastused minule alati ausad. Samuti on tegemist olulise Tallinna tööandja ja börsiettevõttega, mis teadagi, nagu klassikaline majandusteooria ütleb, peab tingimata kapitali avalikuks kaasamiseks seda tegema teatava kasumi ja dividendide eesmärgil. Siiski võiks hinnatõuse välja pakkuda parema turundusliku tahuga, mis viitaks ka teatavale kvaliteedi kasvule.