Põhjus väga lihte - ma oli laisk ja "ei viitsinud" realiseerida oma võimeid. Polnud ka põhjust, sest keskkooli plaanipäraselt klasside komplekteerituseks oli ette nähtud sama hulk õpilasi, mis põhikooli lõpetas. Seega, polnudki põhjust rohkem pingutada, keskkooli koht oli niigi olemas. Kuid olen kindel, et kui oleks olnud konkreetne lävend keskkooli pääsemiseks, siis oleksin ka vähem "lolli mänginud" ja "pulli teinud" ning rohkem keskendunud õppetööle. Oleksin ka lävendi ületanud.

Seega, lävend ei näitaks ainult akadeemilist võimekust, vaid ka kohusetunnet, töökust, keskendumisvõimet ja distsiplineeritust. Lühidalt - kasvatab õpilase tööharjumust ehk õpiharjumust. Aga ainult mingi nn. vaimse koodi alusel õpilaste selekteerimine ei toimi, sest ainuüksi mõiste "vaimsus" on juba mitmeti tõlgendatav ja seda erinevates kontekstides. Mis erinevus siis oleks "lävendil" ja "koodil"? Mõlemad selekteerivad ja seavad piirid.

Pealegi, keskmine hinne näitab omandatud teadmiste kvalitatiivset taset, vaimsus aga oskust omandatud teadmisi omavahel seostada ja presenteerida. Kui ei ole teadmisi, siis pole ka midagi seostada ja presenteerida. Isegi tavaline analüüsioskus ja selle kasutamine eeldab konkreetseid teadmisi, mis iseenesest ei teki. Ja üks oht veel "vaimse koodi" puhul - sellega saaksime välja selekteerida ainult akadeemiliselt võimekamaid, mitte aga saada ülevaadet õpilase kõikidest võimetest.

Arvan, et tulemuseks olukord, kus nn. akadeemiliselt võimekamaid tõstetakse esile ja nendega tegeletakse, "vaimse koodi" alusel vähemvõimekamad jäävad aga sootuks tähelepanuta ning ikkagi säilib praegugi kehtiv mõttelaad, et kõrgharidus annab kõik, kutseomandamine aga jäägu siis vaimselt vähemvõimekamatele ehk lahterdamine. Mõiste "lävend" ei osuta sellele nii otseselt, kui mõiste "VAIMNE kood", mis annab kindla signaali, et mida hinnatakse kõrgemalt ühiskonnas.