Maainimene: mille eest mina siis makse maksan?

On kummaline, et inimene, kes elab väikses maakohas või alevikus, ei võikski justkui midagi elementaarset nõuda. Nii kui suu lahti teed, tambitakse sind maha või sõimatakse läbi. On nii küüniline, et olles samasugune riigi kodanik nagu teised, makstes makse ja tehes tööd, ei ole mul justkui õigus saada mingeid hüvesid! Ainsad, kellele midagi võimaldatakse, on lapsed või poolsegased, kes kõva häälega karjuvad, kuni neile midagi vaigistamiseks hambusse visatakse.

Arvan, et kui käin täiskohaga tööl ja maksan makse, peaksin saama riigi poolt elementaarsed elamistingimused.

Muidugi ei saa nõuda, et igas külas oleks kino või teater ja supermarket. Või et bussid sõidaksid iga kümne minuti tagant. Kuid normaalne oleks, et vald hoolitseks oma haldusalade eest sedavõrd, et seal oleks inimväärne elada. Ka neil, kel pole autot või palju raha.

Toon näite vallast, kus elan. Olen juba eelnevalt märkinud, milline pimedus siin valitseb ning, et ühistransport liigub harva. Paraku on ka nii, et inimesed kuigivõrd ei sõidagi bussiga, vaid sõidavad autoga, jalgrattaga või käivad jalgsi. Buss ei vii niikuinii igale poole, kuhu vaja, ning ei käi alati siis, kui sobilik oleks. Seega on üsna raske liikuma saada.

Teine probleem on hind. Keskmiselt maksab paarikilomeetrine sõit 64 senti. Ei ole küll teab mis raha, kuid kui palk on väike ja pool teed niikuinii jalgsi minema peab, muutub bussiga sõitmine mõttetuks. Auto annab vähemalt mingi vabaduse olla oma aja peremees ja saada päriselt kohale.

Mina oma palgast autot pidada ei saaks. Kui, siis ainult harvadeks sõitudeks. Seega olen oma kodukohas põhimõtteliselt kinni, kuna kuskil kaugemal käia eriti ei saa.

Paljud inimesed siiski käivad vajadusel rattaga igal pool ära, kuid meeldiv see just ei ole. Teed on libedad ning väljas on pime. Jah, meie esivanemad käisid võibolla kooli jalgsi mitu kilomeetrit (ja jäid sageli ka nädala lõpuni sinna, et ei peaks iga päev nii pikka maad käima), kuid kuidas peaks arvama, et tänapäevases ühiskonnas on see normaalne? Elame 21. sajandil.

Suur osa minu palgast läheb maksudeks ja mida ma selle eest saan? Valgustuse tänaval pean ostma ise, transpordi eest pean maksma ise, arsti visiidi eest pean, muide, ka maksma ning arstile satun üldse väga harva. Muide, viimati, kui haige olin, pidingi arstita läbi ajama, kuna ükski pereasti number vallas ei vastanud ning polnudki midagi teha. Mis veel? Toidukaupade eest maksan rohkem kui linnainimene, kuna ma ju elan maal.

Küüniline, kas pole? Oh, muidugi, meil on rahvamaja, aga see on külm ja lagunenud ning valda see probleem kuigivõrd ei huvita. Ainus, millele nad mõtlevad, on, kuidas kaotada ära raamatukogu, mis seal 4 päeva nädalas tegutseb ja valla raha raiskab. Milleks meile raamatukogu? See on liigne luksus!

Maal elamine saab olla kas rikka lõbu või vaese kannatus, muud võimalust siin pole. Ja vaestetoetus: sellest võid näha und. Mingite rahaliste toetuste saamiseks peab nahast välja pugema ning kokkuvõttes tõenäoliselt jääd ikkagi kõigest ilma. Välja arvatud need, kel pole häbitunnet kõva kisa teha, nii et terve vald kajab. Nii võikski igaüks käituda, kuid viisakas eestlane enamasti ei lärma, vaid on tagasihoidlik. Ja kannatab.

Kuidas olla sellises olukorras elujõuline ning ettevõtlik? Kuidas hoida positiivsust ja mitte langeda masendusse, tundes, et oled täielikult üksi ja unustatud? Ei ole kohta, kus koguneda, ei ole võimalust kuskil, kas või trennis käia, lihtsalt kõnni kottpimeduses kodust tööle ja töölt koju ning ravi end haigeks jäädes raviteedega. Ja inimesed elavadki nii, ilma mingi liialduseta.

Maksta veel rohkem makse? Aga minu küsimus on, mille eest me siiani siis oleme maksnud. Millised täpsemalt on need hüved? See, et bussid sõidavad tühjana edasi-tagasi, ei ole ju meile mingi hüve, kui me nendega ei sõida. Või kui linnades on valgustus, siis mis kasu mina sellest saan, kui ma seal haruharva käin?

Lapsed saavad tasuta bussiga kooli ja koju ning tasuta koolis süüa. Väga tore, mul on väga hea meel, aga täiskasvanud on täiesti unarusse jäetud. Ja need täiskasvanud ei suuda ka oma lastele pakkuda turvalist kodu, kuna nad ise on hädas. Sajad inimesed Eestimaal ei ela ega sure, nad lihtsalt on kuskil, unustatud, maha jäetud. Ja nad on muide maksumaksjad. Nad maksavad sinu palga kinni, vallaametnik, kes sa suure suuga osatad, et kas tõesti peaks iga nurga taga latern helkima.

Minu aus vastus on, et jah, kui mina maksan, siis ma tahan, et minul oleks ka valge, sest ma olen ka inimene. Ma tahan normaalset arstiabi ja normaalset elu. Kui seda ei saa võimaldada, siis palun võimaldada kõigile normaalne elu kuskil mujal, makstes kinni nende kinnisvara, mille nad peavad maha jätma. Kuni seda aga ei tehta, siis tuleb teha nii, et oleks normaalne elada. Lihtsalt tuleb, see on elementaarne, sest veelkord: me maksame makse!