Ma ei ole sportlik, kas jäängi nüüd üksikuks?

Hiljuti algatatud arutelu selle üle, miks meestele meeldivad kõhnad naised või kas neile õigupoolest nad ikka meeldivad, ärgitas mitmeid mehi arvamust avaldama. Enamasti selgus vastukajast, et mehe jaoks on oluline naise tervis ja sportlikkus, mis näitab samuti tervist ning sellele lisaks ka iseloomu ja tahtejõudu. Need omadused on pereloomisel määravad. Mis jääb aga üle naistel, kelle tervis on nõrk ja kel pole sportlikku jõudu?

Sportimine ei ole iseenesest ju raske. Ilmselt on inimestel, kes aktiivselt spordiga tegelevad, raske aru saada, kuidas on üldse võimalik ilma spordita elada või kuidas on võimalik see, et inimene ei jaksa sporti teha.

Siiski, ma ei oska öelda, kas see tuleb iseloomunõrkusest või millestki muust, siis mina ei ole spordiga just parimates suhetes.

Juba põhikoolis olin mitu aastat trauma tõttu kehalisest kasvatusest vabastatud. Minu jaoks oli see suur kergendus, kuna piinavamat jooksuringidest minu jaoks koolitundides ei olnud. Pea lõikas mul hästi ja koolitükid iseenesest raskusi ei valmistanud. Kuid jooksmine oli alati raske, olgu vabal ajal või tunnis.

Samal ajal on mulle alati meeldinud pallimängud ja sport seltskonna mõttes. Kui jõudu ja võhma liigselt vaja ei lähe ning end spordiga piinama ei pea, on see minu poolt vägagi tervitatav. See jääb siiski sellele tasemele, et sportlikkusest ei saa minu puhul päris rääkida.

Sport lihtsalt jätab mind külmaks. Olgu need olümpiamängud või jalgpalli EM - moe pärast võin ju vaadata, aga ma ei saa ausalt öeldes isegi aru, mis seal toimub. Ja kui ka saan, siis mind sport lihtsalt ei paelu. Samal ajal meeldib mulle hulk muid asju. Olen muusika ja filmikunsti austaja, oskan lugu pidada maalikunstist ning koreograafiast.

Kommentaarid naise sportliku vormi kohta panid mind mõtlema. Võib-olla tõesti ei ole mina naisena pereloomiseks kuigi potentsiaalne. Kuna mul on füüsilist jõudu vähe, ehk ei saakski ma lastega hakkama ega peaks vastu ööpäevasele pingele. Lastest ei saa ju teadupärast kunagi puhata, ema tuleb olla 24 tundi järjest.

Tunnen, et vajan üsna palju isiklikku aega ja töö kõrvalt ei suuda ma ei tegeleda spordiga ega jää mul ka oluliselt aega hobideks, pigem olen õhtuks üsnagi kurnatud. Kuidas mõjutab see aga minu elu suhete plaanis?

Tõenäoliselt ei oleks ma hea partner. Kas see tähendab minu jaoks seda, et peaksin olema üksi?

Mitmed haprad ja nõrga psüühikaga naised on vägagi võluvad, kuid naiseks neid ilmselt ei tahetaks, kui, siis pigem armukeseks. Või siis on teine võimalus, et neile jäävad teele aferistlikud mehed, kel pole siirast pereloomise soovi.

Olen aru saanud, et normaalsed mehed mind reeglina ei vaata. Või kui vaatavad, siis ainult kaugelt.

Mitte, et ma püüaksin end huvitavaks teha, kuid mul on lapsest peale olnud tunne, et mul on elus mingi oma missioon, mis on oluline laiadele hulkadele. Ma ei tea täpselt, kas see peaks olema midagi kunstilaadset või kellegi õiguste eest võitlemine, midagi poliitilist. Kuid sellised revolutsioonilised ideed panevad mind teinekord väga põlema.

Viimastel aastatel olen püüdnud elada võimalikult tavalist elu, olla ise võimalikult keskpärane, olen unistanud perekonnast, normaalsest elust tema murede ja rõõmudega. Kuid ehk see pole minu jaoks. Võib-olla ma isegi olles mees ei valiks endale sellist tasakaalutut naist, nagu olen mina, kes pealegi on füüsiliselt nõrk ja jõuetu.

Ehk peaksin hakkama oma elule seadma teisi sihte ning püüdma leida üles selle, mis on minu potentsiaal, minu and, minu kutsumus elus.

Muidugi ei välista paarisuhe naise ühiskondlikku aktiivsust, samuti annab suhe jõudu tegutsemiseks: õnnelik isiklik elu tiivustab alati.

Kuid on inimesi, kes ei suuda neid kahte ühendada: jõudu jääb lihtsalt väheks.